Brasil

Oli pime ja ma tulin bussi pealt maha. Ma ei teadnud kus on meri aga läksin otse edasi, järgnesin kohalikele ja kõndisin ning siis kostuski lainete kohin ja ma läksin edasi, pöörasin paremale ja seal oligi ookean.

Tulin uues linnas rongi pealt maha, olin jalle brasiiliasse joudnud. Jooksin valja bussipeatusesse, kus seisis miski hipivalimusega tüüp ja küsisin talt millise bussiga bussijaama saab. Tüüp ajas vaikese sõrme ja pöidla püsti aga ma ei pannud tähele ja küsisin uuesti. Siis ta tegi seda uuesti kordas zesti ja naitas teisi kae nimetissormega mist a vasaku kaega teinud oli. Nyyd ma nagin.

Vahepeal tuli mooda sama rada buss teiseslt poolt kui teine buss lainud oli. Kahesuunaline liiklus yhel rajal. Samal ajal kais teistel radadel konventsionaalne liiklus. Koht meenutas millegiparast Curitibat, oli natuke kyber. Niisiis astusime koos bussi peale number kaks. Ma vabandasin, et mul raskusi portugali keelega on ja seletasin et kaks kuud tagasi oli vastupidi, nyyd aga jallegi hispaania keel esirinnas.

Astusime bussist maha ja istusime tyybi autosse. Tyyp kaivitas mootori, vaatas kaarti ja vajutas kaasi pohja. Soitsime 300km tunnikiirusega yle parkmismaja serva, lendasime yle miskise kynka, mis meenutas tartu kassitoome tahevaatlusmaja koos pesuloksuga. Sel hetkel muutus tyyp natuke narviliseks ja ytles o-k-o, auto all oli parkmispiletikontrolor. Panime turvavood peale. Nyyd paisitis bussijaam ja sealne moodse kuntsit soperdis mis meenutas yksteise otsa ebatasaselt laotud parkimiskohti. Auto lennukaar kaotas kiiresti ohku ja maandusime mooda, serva peale, auto poordus kummuli ja kukkusime katusele, otse kontrolori korvale. Mu kaasreisija sai peavigastusi, jooksis verd. Kontrolot kusis, kuidas me siia saime.

At 5 o clock at night at the youth hostel I was waken by my cellular making strange noises. Quickly I got up, dressed, dropped my classes from the second floor bunk to the back of a dark room, found the again fortunately unbroken, using my cells eerie green light., took a shower and hurried out into the still very black night to find it too early for any activities. So on a walked up the street until I came to 2 men talking near a gas station. My inquiry about getting to falls summoned a taxi driver in a black Mercedes and by paying him too much I readily got to the falls. It was still only half past five, even the security hadn’t arrived to work yet so I soon got really bored and kind of broke in to the National Park of Las cataratas, more like walked.

Having strolled for some time I had already almost reached the thundering waterfalls when a park guard walked out of the woods. I had been eyeing a closed trailhead thinking that crossing it would diminish my options of playing dumb. The park ranger said that I was no business being here and they should really write me a fine. That’s how a learned the Spanish word “Multa” But as I was playing on my innocence of any knowledge about any rules or even remote possibilities of tressing pass anything I was made to sit there in the glorious morning light watching Toucans flying from treetops to treetops, monkeys playing with their small on the trees. I had to tolerate the sight of birds from a very close distance and listen to a old wise man talking about ancient mysteries and buried waterfalls under the Itaipu Dam.

Olin Itaalias. Linna nimi oli Pariis. Väga ilus ilm. Jooksin mööda tänavaid. Kohtasin 2 prantslasega. Ise elasin majas silla kõrval. Ilus lai valgustatud tänav. Mööda silda sai randa ja poodi. Ema tahtis mööda silda poodi jalgrattaga. Silla alguses olid jalgaazrattatoed; ega ta ei saanud hästi, sest mööda silda tulid teaised rattad koguaeg vastu. Taevas oli sinine.

Kuulan rüme ja kirjutan sulle. Vabanda et seda kirja nii kaua ootame oled pidanud, kui sa poleks minu jaoks nii tahtis inimene, oleks veel paar aastat lainud. Moni ootab ikka veel.

Järgmisel päeval jooksin mööda linna. Jooksil otse kahele prantslasele otsa. Koosin koguaeg ja seisma ei saanud jääda. Tahtsin nendega rääkida ja pidin möödatulija kraenööbist haarama ja ennast ümber tema keerutama, et ümber pöörata. Pranstlase d said kokku naise emaga, kes oli moslem. Naine kummardus ja mees heitis ka kõhuli - hakkasid ema jalgui suudlema; kõik 3 laulsid. Mina hakkasin neid kohe igasuguste nurkade alt pildistama. Naine palus: "Kris, kas sa palun saaksid minna?" Mina läksin nurga taha ja mõtlesin, ootasin. Siis muutusin rahutuks ja jooksin teisele poole tänavat ja seda mööda edasi.

Linnas olid igalpool mäed nagu Toomemäed.  Jooksin mööda ühte mäenõlva üles ja tegin tagurpidi salto, et suunda muuta. Kaamera rippus mul koguaeg kaelas ja loperdas. Jooksin edasi ja jõudsin majade vahehlt natukene välja kõrgemale kohale, kus olid viinamäed ja avanes ilus vaade linnale. Siis algas mul silme ees äkki ajalooline panoraam sellest, kuidas linn tekkinud oli. Sügav Hollywoodilik hääl selgitas ajalugu samal ajal, kui silme ees kerkidest metsadest majad ja jõgedest said kanalid, tekkisid teed ja viinamäele külvati esimesed viinamarjad.

Mina istus sellel samal viinamarjanõval ja minu kõrval oli äkki väike seltskond keskealisi silmnähtavalt jõuakaid turiste. Naisel oli ilus joonistus. Mina küsisin, et mis see on. tema ütles, et joonistus. Mina ütlesin, et ma näen jah, et joonistus. Tema seljataga istusid rikas mees koos igavleva naisega. Mõlemad sõid talrdikult juustu. Keegi mees näitas näpuga mitmesse suunda ja seletas, mis näga on. Kaugemal paremal nägin 12 turisti tanstimas reatantsu (line dance). Nad oli kõi ümmergusse koplisse suletud ja moodustasid seal ringe. Nooremad said sealsamas ratsutamist õppida. Mul tuli kohe mõte, et miks ma kõige vanemas seltskonnas olen. Igavlev rikas naine küsis äkki mehelt, et mis vahe on vintage ja tavalise veini vahel. Mees vastas, et vintage on rohkem teravamaitselisem.

Naine ei jäänud rahule: "Mis neid siiski eristab?" Giid, paks vanamees, vahtis talle millegipärast otsa. Tahapoole olid tekkinud pensionärid, keda ma alguses ei märganud. Üks purjus mees avas uue pudeli. Kõik proovisid veini. Maas nägin viit tühja pudfelit. Tõusin äkki püsti ja pistsin jälle jooksu. Jooksin mööda tolmuteed alla linna poole. Tee lõpus paistis puust uks suure raami sees; mõlemal pool teed olid tarad ja paremal iga 10m tagant kuut koos koeraga. Kõigis kuutides olid kurjad koerad ja haukudsid ning püütsid mind hammustada. Kõigi koerte ketid olid aga sama pika ja koerad jäid minust mõne cm kaugusele. Jõudsin ehmatustega tänava lõppu ja avasin tõmbasin ukse lahti. Ukse tagant kargas välja luukere, mis ukse najal püsti seisnud oli. Rohkem seal midagi ei olnudki, tegemist oli seinakapiga. Edasi ei mäletad, mis juhtus.

Curitiba

Veebruar 8, 2005.

Olime jõudnud Jouglase autoga Curitiba linna, kus sain tema juures peatuda. Tee peal käisime Paratis ja kuskil seal lähedal kose pealt alla laskmas.

Jouglase tüdruksõber Mercedesle meeldis väga raamatuid lugeda ja ta soovitas mõned mullegi.

Authors Recommended By Mercedes

These books were recommended to me 10 years ago by someone I haven’t seen since. I have recently found this piece of paper and will now read the books. And write my opinion on each one.

Thank you Mercedes!

The List.

Alejandro Dolina

Jorge Lanata

Bayer

Las Venas

Edvardo Galeano

Abiertos de America Latina

El libro de los abrazos

Horacio Quiroga

Cuentos de la Selva

Julio Cortizer

Mario Benedetti

Roberto Arlt

Skarmeta

Franz Kafka

Pablo Neruda

Jose Marti

Mi arbol de Naranja Lima (otsi autor)

Gabriel Garcia Marquez

Ernesto Sabato