Carmen

Sündmustik

Sündmustik leiab aset Andaluusia regioonis Lõuna-Hispaanias 1830. aasta sügisel. Mérimée uurib seal kogu õpetatud Euroopat põnevil hoidvat geograafilist probleemi – salapärase Munda asukohta –, millest ta kavatseb kirjutada teaduslikke ringkondi raputava artikli. Juhtunust jutustab ta 15 aastat hiljem.

Esimeses peatükis on olulisim autori tutvumine Jose Mariaga, kes osutub hiljem hoopiski Jose Navarroks, peaaegu sama hulluks pätiks ja kaabakaks.

Kolmas peatükk on Jose lugu, ainuke mida ei kirjelda Mérimée ise. Jose jutustab oma elusaatuse algusest lõpuni: veidi erutavast aga veidrast suhtest Carmeniga, põnevast bandiidielust, mille ilu tema jaoks hiljem luitub, ning ahistavast lõpust.

Teise osa sündmused keerlevad peamiselt Mérimée ja Carmeni kohtingu ehk mustlasasjade ümber. Saabub lõpplahendus peale Jose loo lõppu.

Viimases peatükis lahkab Mérimée mustlaste fenomeni, imetleb nende keelt ja avab veidi „Carmeni“ tausta.

Tegelased

Peategelane on erudeeritud prantslane. Tegeleb teadustööga ja on sügavalt huvitatud geograafiast. Kavatseb avaldada artikli Munda teemal. Ta oskab ratsutada, on julge ja uudishimulik. Suitsetab sigareid, saab hästi hakkama seltskonnas.

Autor näeb Carmenis huvitavat karakterit. Carmen on kaunis ja salapärane naine, tegeleb mustade kunstide ja muu kahtlasega. Autor on isegi tumedatest jõududest huvitatud olnud, ta on nooruses Saatanat proovinud välja kutsuda, tõsi ebaõnnestunult. Uudishimust kantuna viib Mérimée kaunitari jäätisele, naudib tema baskikeelsete konjugatsioonide keerdkäike ja eesootava müstitsismi põnevuse lubadust. Tema jaoks ei ole Carmen elu armastus, vaid lihtsalt intrigeeriv naine.

Jose silmis on Carmen ilusaim mustlane, keda eales nähtud. Ta peaaegu nagu polekski mustlane, ta ise väidab, et ta pole – tegelikult on. Carmen ei pärine Jose kodukandist. Ta on hull ja muinasjutuliselt kütkestav, tema tumedad silmad ja ronkmust juus, suured ja kelmikad, salapärased silmad. Kui ta naerab, siis see nakatab, keegi ei saa jääda tõsiseks. Mõnikord aga naerab ta õelalt, ta justkui metsistub, tema silmad löövad põlema – ta on loom. Siis ei taha enam keegi kaasa naerda, pigem on tunne nagu sabapidi lõksu jäänud hiirekesel, keda kass käpaga silitab.

Kõnes on Carmen tõeline, läbi ja lõhki mustlane. Osa tema jutust on baskikeelne, teine osa on andalucía dialektis. Ükskõik mis keeles ta ka räägib, teeb ta seda emotsionaalselt, väljendusrikkalt ja veidi ülbelt või irooniliselt, kuna nagu teisedki mustlased, peab ta ennast kohalikest elanikest paremaks. See iroonia võib aga olla nii varjatud ja baskilik, et tavainimesed seda ei tabagi või peavad seda vaid kärsituks lõbususeks.

Enne Carmeni nägemist on Jose rahulik, edasipürgiv ja kui välja arvata kodust väljasaatmine, plekitu elulooga mees. Carmen toob välja tema tumedama poole.

Pimestatuna armastusest Carmeni vastu muutub Jose nõrgaks. Linnamüüri valvates külastab teda Carmen. Jose, kes ei suuda mõelda muust, kui Carmeniga koos olemisest, laseb öösel kontrabandistid salakaubaga linna. Sellest hetkest pole enam tagasiteed. Jose on Carmeni võrgus, algab kriminaali elu.

Jose armastus on piiritu, obsessiivne ja andunud vaid ühele, Carmenile.

Carmeni armastus on lojaalne, ennastohverdav ja anduv, aga üürike. Armastus ei tähenda armastust ühe inimese vastu korraga. Carmen on nagu kutsikas, kes tantsiskleb armastusest armastusse, et igaühega kirglikult vallatleda. Tema tujud muutuvad nagu tuulehood, kunagi ei kaota ta aga lojaalsust endise armastatu vastu. Viimast illustreerib see, kuidas Carmen oma Carcia sunnitöölt päästis ja kuidas ta Jose eest hoolitses, kui too haavata sai.

Kompositsioon

• Sissejuhatus – Jose näeb Carmenit esimesest korda ja aitab tal põgeneda.

• Sõlmitus – Saatus juhib Jose halvale teele. Ta kaotab võimaluse saada leitnandiks. Teda häbistatakse lihtsõduri tööga ohvitseri ukse taga, kus ta armub Carmenisse. Jose hakkab salakaubavedajaks.

• Tegevuse käik – Jose elu salakaubavedajana. Remendado surm. Jose tapab Carmeni abikaasa Carcia. Mustlasi profaanse inglasega.

• Pööre – Jose saab teada afäärist pikadooriga ja hakkab kahtlustama, et Carmen ei armasta teda enam.

• Kulminatsioon – Jose läheb kirikusse ja palub andestust. Seejärel ratsutab koos Carmeniga linnast välja, anub tema armastust ja seda leidmata tapab tema.

• Lõpetus – Jose annab ennast üles ja jääb garrotit ootama.

Kujutusviis

Mérimée kuiv ja isegi teaduslik viis emotsioone edasi anda on realistlik, rahulik ja ilma kunstiliste ilustusteta. Sisu jääb aga siiski vankumatult romantiliseks. Dramaatilised tegelaskujud ja eksootiline taust loovad vaimusilma ette värvika võllaroogade ja sulide maailma mille lihtsaks garneeringuks on Carmeni natuur. „Carmen“ on lausa puritaanlikult lihtne lugu. Ta pole edev ega ülevoolav, kuid ta on romantiline. Ja rohkem polegi vaja.