Funny Story

Poiss ei kannatanud päikeselisi päevi, need vihastasid teda. Talle meeldis hall ja sombune kui ta nukralt istus ja ei teinud midagi. See oli tema perfektsus, kurbus, mida ta millelgi rikkuda ei lasknud. Ta hävitas kõik, mis ta oli loonud. Ta ei olnud kunagi rahul sellega, mis ta suutis luua. Alati oli vaja alustada uuesti ja paremini. „Ma ei oska niimoodi poolikult. Ma tahaksin sinuga kokku kolida, jätaksin kõik muu aga me ei saa seda teha,” mõtles ta kõva häälega. „Ma ei tea kuidas visiit-suhe käib!”

Tüdruk oli vastanud vaid: „Keegi ei armasta Kedagi.”„Mõnikord on Keegi kuskil kaugel, teinekord ka Keegi lihtsalt kaob, kindlasti Kunagi teab,” jätkas poiss irooniliselt. Ta hülgas oma nukruse, tundis tegevusvajadust. Tõmbas selga oma halli prantsuse mantli ja astus pimedale tänavale. Korter asus otse linna südames.

Tänaval seisid lambiposti all kaks tüsedat meest. Rääkisid kõva häälega ja vahepeal tundus, et lausa sõimlevad. Poiss jäi kuulama. Hetke pärast oli ta juba unustanud kõik eelnenu.

„Ja vaata, maailmas on ju samamoodi, et inimesed ju ikkagi tahavad head aga liiga paljud inimesed surevad autode tõttu, loodus sureb; inimesed ei ole kompetentsed autosid juhtima ja sõidavad üksteisele otsa ja samamoodi see areng, mis läheb läheb kiiremini ja kiiremini on juhitud nende samade inimeste poolt. Kas ei ole areng oskus seisma jääda ja vaadata, olla ühtne ja stabiilne, kooskõlas?” ütles pikem.

„Tont seda teab. Mina arvan, sest mitte midagi pole vaja ju karta, ei ole vaja häbi tunda mitte millegi pärast, et inimesed paljalt näljas ringi jooksevad, inimesed on just sellised nagu nad on, siis, peame üritada aru saada. Mõistate?” seletas lühem paks mehike.

„Selleks, et olla õnnelik, et pea sa olema majanduslikult jõukas. Mõtle muusikale, tantsule, kõigele toredale, mis ei vaja raha. Lapsed ei ole veel kaotanud usku oma ilusatesse ideesse. Mõnikord me ei saa muuta asjaolusid ja olukordi, kuid alati saame muuta oma suhtumist nendesse. Rahal ei ole ju nägu, varsti unustad kust sa selle said. Objektiivsus on vaid kontrollitud subjektiivsus ja kontrollime sõltub kontrollijast, see võib sinu jaoks teistmoodi olla. Sa pead neile ainult näitama, et sa oled tugev, alles hiljem saad sa olla pehme, seda küll, sellega ma olen nõus. Aga sa peaksid elama nagu poleks olnud eilset, me kanname ju mineviku taaka endaga kaasas ja see teeb meid halvaks ja nõrgaks ja võimetuks aga sa pead selle unustama ja hakkama elama,” ja mees hakkas äkki kõkutama, „sest muidu... miks sa siia üldse tulid?!” karjus ta teisel otse näkku.

„Kallis härra, ma arvan, et mõtlemine on üks funktsioon, mida teie aju üldse ei mõista! Kas te kuulsite, mis ma teile ütlesin? See oli tunne, et ükskõik, mis edasi ei juhtuks, ma võiks nüüdsama maha surra, sest ma olen elanud, ma olen armastanud. Pisarad silmis jooksin ma edasi ja jooksin ja jooksin, sest ei olnud midagi, mis oleks mind enam peatanud... Ja siis sa nutad ja ei suuda jätta nutmist. Pisarad purskavad sügavalt sinu seest ja kisuvad su lõhki. Ootad, et üks päev ta tuleks läbi selle ukse aga see päev ei saabu kunagi. Öösel näed teda unes, et hommikul mõista, et ta ei tule enam kunagi. Härra, mõelge. Mõelge, kui teie aju selleks võimeline on! Kas te suudate seda mõista?” ütles ta sõnu ükshaaval välja hääldades. „Ja siis on teil jultumust tulla mulle õnnest rääkima. Ptüi. Ma sülitan teie peale,” vihastus lühike.

Nüüd tundis ka poiss kuidas tal maos keerama hakkas. See oli uskumatu ebaõiglus. Ta läks posti alla ja hakkas mõlema peale karjuma.

„Kõik, mis me teeme, on inimese pilgu läbi aga see pole ka tähtis, kuna me teeme seda inimesele. Õnn on kurb. Inimesed teevad su õnnelikuks ja inimesed teevad su jälle kurvaks tagasi. Mitte kunagi vastupidi. Olen see, kes olen. Üksinda maailma vastu, kuni surmani! Hoolimata oma elust, pannes mängu kõik, sest osavalt me ignoreerime tähtsaid küsimusi. Kui ma väiksena lambaid ette kujutada üritasin, siis ei teinud loomad kunagi seda, mis ma tahtsin. Kui üritasin panna lambaid üle aia hüppama, et magama jääda, siis nad kunagi ei hüpanud,” kriiskas poiss, pani mütsi pähe, heitis meestele kurja pilgu ja sammus uhkelt edasi.

Nagu mõni väike paks filmikriitik aafrika dokumentaalfilmi järel näljahädast plaksutas lühem nüüd käsi kokku ja lausus: „Hämmastav, sõnul seletamatult, tõepoolest võimas. Lambad on nad, jaa jaa. Nooruses olin minagi kirglik, just niimoodi! Jaa jaa.”

Pikem, kes oli muidu vanakooli programmmeerija, seljast kange ja haige, habemesse kasvanud ja sarvprillidega, jäi äkki vaikseks. Iga tuulehoog, mis mööda pikka tänavat puhus, käist tal seljast läbi, nagu tuline jutt, ja ta kurvastus seetõttu. Talle tundus, et midagi on väga valesti. Sinnasamasse langes ta maha ja tundis et ta on läbi kukkunud, isegi oma kirglikuses. Miks ta üldse midagi lootnud oli.

Siis hakkas programmeerija sööma. Ta oli kaasas hamburger. Ta oli kõiges muus läbi pettunud ja läbi kukkunud, ainuke asi, mis oli vähegi tuttav ja millest ta aru sai, oli toit. Ta võttis ette võileivad, sõid nad ükshaaval ära. Peale igat võileiba tundis ta väikest saavutusõhinat.

Mees vitsutas ennastunustavalt ja lühem mees tema kõrval oli ammu ununenud. Ta tundis ennast jälle peaaegu hästi ja jätkas võileib võileiva järel. Peaaegu tundis ta, et on oma elus lõpuks midagi saavutanud. See oli väga hea tunne. Programmeerija otsustas võtta ette ülejäänud toidu, mis ta supermarketist ostis. Osta toitu ainult endale oli alati veider. Üksik greip kassalindil, tilli ja piimapaki vahel. Ta vaatas seljataha. Tahtis näha, kas nähakse, et ta ostan süüa ainult endale, endale üksi. Aga keegi ei näinud. Keegi ei pannud tähele. Just nagu just praegu, mõtles ta.

Kaugelt kostis muusika, muusika voolas ja ta tundis kuidas see ta üle võttis, mööda selga jooksid külmavärinad. Enne surma mõtles ta: „Auhinnad autostopi autojuhtidele. Riiklik toetus hääletamisele. Nagu vene ajal, see oleks tore. Nooruses olin ma innukas hääletaja.”

Järgmisel päeval läksin jõusaali. Ära käinud, olin uhkust täis ja mõtlesin, et nüüd hakkan sportlaseks. Tüdrukutele see vast meeldiks,” kinnitas poiss, „Kangi tõstan ilma ketasteta.”

Oleks mul pastakas, küll ma kirjutaks, ütles pois. Ma kohtlen raamatut nagu litsi, võtan teda millal iganes tahan. see ei ole midagi võrreldavat selle pika afääriga, mida mulle pakub elu.

„Noored on aktiivsed ja energiat tais. Kergesti mõjutatavad, neile on kerge muljet avaldada. See on parim aeg õppimiseks. Kõik muu on järgnev.”

„Tunnen, et olen vana”, ütles poiss, „mulle meenub nüüd kuidas ma ühel eluetapil käisin igal hommikul rattaga rannas ja metsas sõitmas, vara, enne kooli. See oli nii ammu. Isegi see puu jõekaldal, mille otsa ma ronimas käisin, raiuti aastatid tagasi maha.”

„Bloody hell, life is for living! Dont waste it baby.” ütles keegi purjus rokkar tulise õigusega.

„Õppimine peab olema huvitav ja järjepidev.”

„Väljapaistev, tunduv Intelligentsus on vestluslik skill, oskus ennast väljendada.”

„Kvaliteetne kirjanik võib palju lollim ja aeglasem olla kui kvaliteetne blogija.”

„Sul pean olema sõnu, et raamatuid kirjutada. Ja sa pead raamatuid lugema ka, et neid kirjutada”, ütles poiss silmade särades.

„Diktofon on ju parem kui märkmik?” küsis siniste silmadega poiss.

„Täna mõtlesin välja aine, mis on hästi vajalik. Idee on selline„ seletas poiss innukalt.

„It´s easy to be part of the system. I Don’t think many people themselfes could kill an animal and eat it. We grow animals like freaking vegetables.” – Austraalia YFU tšikk, Tsiilis.

„Ma olen nüüd aru saanud, et ennast ei ole võimalik sellises määral muuta, tuleb õppida koos endaga elama.”

„Hilisema arvamuse järgi on kõik suhteline. Põhiline problem oli, et ma olin kartlik.”

Ja 100 aasta pärast võtab kuningas ja ütleb, et tema mõistab hukka töö, nagu tänasel päeval mõisteti hukka orjandus ja on kõlakad, et kuskil põranda all „ta siiski veel eksiteerib ja on inimesed, kes teevad tööd”.

„Ma olen aru saanud, mida tähendab kodu. See on idealiseeritud mäletuspilt mõnest kohast ja selle hingest, inimestest. Baseerub mis sinuga seal juhtus".

„Paljudele inimestele on tahtsad kauplused,” ütles poiss meelekindlusega.

„Hmm, mus on juurdunud arvamus, et kõik (ka nö halvad asjad) juhtuvad headel põhjustel,” imestab ta.

Paksud filmikriitikud plaksutamas dokumentaalfilmile aafrika näljahädast. „Hämmastav, sõnul seletamatult, tõepoolest võimas” ja läheb koju.

„Sa petsid mind. Isegi ühe postiga võib teist petta, selles ei ole probleem. Küsimus on, kuidas edasi elada, post perses.”

„Elu on see, mis mu õnnelikuks teeb”, väitis vahetusõpilane mitte eriti veenvalt.

"Ela ennast välja! Karju. Solva mind... tee vähemalt midagi!" "Sind solvata? Milleks? Kõigel elusal on õigus elada, ka kõige tühisemal."

"Mul ei ole austust peaaegu mitte kellegi vastu vist. Ma ei tea isegi, mis see on."