"Sada Aastat Üksildust"

Gabriel Garcia Marquez "Sada aastat üksildust".

Romaani idee on kujutada kõige olulisemat inimese elus: edasipüüdlust, võimu, mehelikkust, naiselikkust, armastust.

Esimene Buendía oli José Arcadio, tema järglane viis põlve hiljem – José Arcadio Buendía, abiellub Úrsula Iguarániga (nad on omavahel nõod). Neil on poeg José Arcadio, poeg Aureliano ja tütar Amaranta. José Arcadio poeg José Arcadio sigitab küla hea hooraga, Pilar Terneraga poja, kelle nimeks saab José Arcadio (temast saab poliitik, liberaal). Ise too José Arcadio ja Úrsula poeg José Arcadio abiellub pärast maailmarännakuid leidlapse Rebecaga.

José Arcadio + Pilar Ternera, neil on poeg José Arcadio, kes abiellub Santa Sofia de la Piedadaga, Neil on tütar Ilus Remedios ja kaksikud pojad José Arcadio Teine ja Aureliano Teine. Aureliano Teine ja José Arcadio Teine jagasid lahket naist Petra Cotes’t, kellega nad kumbki ei abiellunud. Kaksikuid ei eristatud, nad olid kõiges üks, surid samal ajal ja neid aeti isegi hauas segi.

Aureliano Teine + Fernanda del Carpio, neil oli poeg José Arcadio (vaimulik), tütar Renata Remedios (Meme) ja tütar Armanta Úrsula. Aureliano elas kogu elu Fernanda ja Petra Cotesega vaheldumisi.

Renata Remedios + Mauricio Babilonia. Renata ema Fernanda saadab tütre kloostrisse, kus Meme sünnitab poja, kes saadetakse Buendia peresse ja hakatakse kutsuma väikeseks Aurelianoks. Tema õpib ära sanskriti keele ja avab vana mustlase paberite sisu, kus oli kirjas Buendiade suguvõsa ajalugu.

Armanta Úrsula + Aureliano. Armanta Úrsula tuleb Brüsselist õppimast tagasi koos oma mehe Gastoniga. Armanta Úrsula ei tea (väikese) Aureliano päritolu, nad kiinduvad teineteisesse ja neil sünnib poeg Aureliano, esimene armastusest sündinud laps Buendía suguvõsas, kuid tal on seasaba. Algab lõplik Buendía suguvõsa hääbumine. Armanta Úrsula sureb verejooksust. Vanadusnõtrusse surev maja on lasknud sipelgatel võimu võtta ning sipelgad kannavad sündinud Aureliano keha laiali. Seega on Buendía suguvõsa lõppenud. Jääb vaid oodata tuult, mis nende majagi maa pealt pühib koos järelejäänud Aurelianoga.

José Arcadio Buendíal ja Úrsulal on ka teine poeg Aureliano, kes samuti, nagu tema vend saab meheks Pilar Ternera embuses. Pilar kingib ka Aurelianole poja, kelle nimeks saab Aureliano José ja kes kasvab üles Buendía peres oma tädi Amaranta hoole all.

José Arcadia ja Úrsula poeg Aureliano on algul teadmishuviline ja tagasihoidlik, teda huvitavad oma isa alkeemia tuba ja vana mustlase Melquiadese käsikirjad, tema väljavalitu on lapseeas tüdruk, kes peab ootama täiskasvanuks saamist. Aureliano abiellub 14-aastase Remediosega, kes on külasse tulnud võimuesindaja don Apolinar Moscote tütar. Remedios ootab kaksikuid, kuid sureb Amaranta mürgijoogist, mis on tegelikult määratud Rebecale. Remediose pilt leiab igavese paiga Buendíade kodus. Poliitika viib Aureliano sõjateedele, kus temast saab kolonel ja naiste poolt imetletud kangelane. Oli komme tuua naisi kangelaste juurde, ja need loendamatud naised olid tema seemne mööda rannikut laiali kandnud, nii sünnib 17 Aureliano poega erineva 17 naisega. Kõik nad registreeritakse Buendía peres ja neid oodatakse. Nimedeks said nad Aureliano Kurb, Rukki-Aureliano, Aureliano Saagija, Aureliano Arcaya, Aureliano Armunu jt. Nad kõik savad erinevatel põhjustel surma. Isa Aureliano sureb koduõues kastani all, ta ei ole elus kunagi kedagi armastanud, tema põrmu kohale lendab raisakullide parv.
José Arcadio ja Úrsula tütar Amaranta on kõige salapärasem naine Buendia peres. Tema saatuse määras võitmatu argus ja piirideta armastus. Ta kasvas koos Rebecaga, nad mõlemad armusid klaverimeistrisse ja muusikusse Pietro Crespisse. Amaranta toob Rebeca teele palju kannatusi ja takistusi. Kui Rebeca on lõpuks abiellunud José Arcadioga, ütleb Amaranta lahti klaverimeistrist, samuti lükkab ta tagasi oma venna Aureliano sõjakaaslase Márqueze ettepaneku. Ainus, kellega ta salaja ameleb, on mehehakatisest vennapoeg Aureliano (Pilar Ternera poeg). Amaranta ootab oma surma, õmbleb endale kaua aega surirüüd ja sureb neitsina. Amaranta kandis endaga surmani kaasas ussitanud armastuse rohuaeda.

Võim ja enda maksmapanemine elus saadab kõiki tegelasi.
Kõige kohutavam ja südametum oli konservatiiv kolonel Aureliano. Tema taotles võimu poliitika ja sõdade kaudu, ta oli alustanud 32 ülestõusu. Tema isa José Arcadio aga oli kõige ettevõtlikum mees, kes külas eales olnud. Ta oli omapärane, ta püüdles kõiges elu edasiliikumise poole, uuris keemiat, tahtis kulda teha ja muudki. Ta asutas Macondo küla koos oma hõimlastega, oli nõuandjaks ja vaimustus vana mustlase Melquiadese imedest, mis aitasid elu saladustesse süveneda. José Arcadio oli Úrsulale vääriline mees, kuid temagi väsis ja kaotas mõistuse. Úrsula tavatses talle öelda, et kui hakkad hulluks minema, mine üksi. José Arcadio seoti koduõue kastani külge ja tema eest hoolitseti ning elu arenes edasi. Isegi pärast surma käis ta nähtamatuna tagasi kastani all, Úrsula vestles temaga. Kui José Arcadio suri, hakkas sadama kollaseid õisi.

Naiselikkuse eriomaseid jooni kannab iga naistegelane omamoodi müüdina. Ürgnaiselikult emalik ja hoolas on Úrsula, ta elab üle saja aasta vanaks, kuivab lausa kokku, kuid tal on veel toimetusi, korraldusi, vaja valvata ja aidata. Ta on karm ja tarmukas naine. Tema sõna kuulab isegi poeg Aureliano, kui ta mahalaskmise käigus metsikuks muutub. Úrsula arvates aeg mitte ei kulge, vaid käib ringiratast. Suguvõsa allakäigus näeb ta nelja põhjust: sõda, kuked (kukevõitluse käigus tekkinud arusaamatused), naised ja pöörased ettevõtmised. Úrsulas on olemas vaimne tasakaal, ta on terviklik iseloom, tema suguvõsa vajab teda. Oma kodu nimetab ta hullumajaks, kuid ta ise on kõikjal nagu jumalavaim, andestav, uhke ja väärikas, enesesalgamine oli tema elu alus.

Tugevast sissepoole tõmbunud trotsist räägivad Rebeca ja Meme loomused. Rebeca keeldus pärast mehe surma toast väljumast, ta jäi selle juurde. Meme, kes pidi alluma ema käsule ja kloostrisse minema ning oma tahtest loobuma, otsustas kuni surmani mitte ühtki sõna rääkida, nii see jäi. Meme oli andunud Mauriciole vaid protestivaimust ema vastu.
Lahked ja kõiki mehi vastuvõtvad olid Pilar Ternera ja Petra Cotes, naiselikud oma seksuaalsuses. Petra Cotese sigivus väljendus küll karja juurdekasvus, kuid oli temalgi oma väärikus, tema araabia süda ütles talle, et kestev heategevus on kindel viis alandada seda, kes sind on alandanud, nii tasus ta Fernandale.

Fernanda kuulub võõraste hulka, kes tahtis peenust majja tuua kuni kullast ööpottideni, kuid jäi leppima oma mehe liiderlikkuse, joomise, söömise ja naudingutega.
Santa Sofia oli kogu oma elu pühendanud laste kasvatamisele, enne surma ta lahkub majast, öeldes, et seda maja on liiga palju tema vaeste kontide jaoks.
Ilus Remedios, kes õhku haihtub kollaste liblikate keerises, mõjus meestele maagiliselt, kuid oli külm, tema lumma mõistmiseks oleks piisanud armastusest.

Samasuguse paljususega on kujutatud ka mehelikkust, mille ainumaks ühiseks jooneks on olla mees, sigitada. Piinarikkad on noorte meeste unistused ja hõllandused enne meheks saamist. Meeste mure on ka midagi luua, ehitada, avastada, nõutada, kas jumalasõna või vana mustlase kirjavara uurides, maailma tundma õppides või sõdides. Meeste maailma kuulub seksuaalsus kui looduse jõud, mis neid täielikult oma haardes hoiab. Seksuaalsust on teoses kujutatud ülimuslikus jõulises ilus ja harmoonias, see on seletamatu tung, mis ehib kõigi meeste ja naiste vahelisi suhteid, armastusest on juttu vähem. Alles teose lõpul saame teada, et Amaranta Úrsula ja Aureliano laps on esimene, kes sündis armastusest. Aga ta ei suutnud lunastada allakäigu koormat, mis tema eelkäijad olid kogenud.

Teose põhiprobleemiks on inimese üksinud, pealkiri annab seega teose mõistmiseks esimese vihje. Iga inimene on maailmas eriline, keegi ei suuda kellegi teise elumõtet sügavuti mõista ega tema unistusi lõpuni mõelda. Iga inimene on omaette maailm, toetudes iseenda egoismile, otsitakse teisi ja jäädaksegi otsima. Nii nagu tõeline armastus, mis elab unistustes ja jääb enamikule kättesaamatuks, sest eelkõige nähakse kõige keskmes ikka iseennast. Romaani tegelased sünnivad, üksindusilme näol, ja surevad oma vaikses üksilduses. Vahepeal on elu, nii nagu kellegi koht ja aeg seda on määranud.

Maagilise realismi võtmes kirjutatud romaan annab üllatavaid nihkeid maapealse elu kujutamisel. Fantaasiamaailma (muinasjutulise ja ebareaalse) sees saab nii mõnigi olukord grotesksema kujutamise tõttu selgemaks. Võrdkujud on üllatavamad ja mõtlema panevamad. Kas või peamotiiv, et sugulasabieludest sünnivad seasabadega lapsed. Ja sünnivadki. Inimene kannab ju endaga kaasas seda, mille on pärandanud esivanemad. Inimene ei ole needusliku saatuse eest kunagi kaitstud.

Muidugi mustlasest maag käib omatahtsi vaimumaailma vahet, tema hoolitseb inimese „pärusmälestuse“ eest. Tema tuleb siis, kui unetuse haiguse ajal üksteise unenäod ilmsi segunevad ja asjadele peab silte kleepima, et nende nimesid meenutada. Vana mustlane toob surmavallast rohtu, mis mälu taastab, ja toob ka dagerröaplaadi. Pilt – see on ju mälu, mälestus, millega ei tohi side katkeda. Inimene peab teadvustama, mis oli enne teda tema suguseltsis, ajaloos, looduslikus arengus.

Mehelikkuse & Naiselikkuse Ülesanded Gabriel Garcia Marqueze Romaanis „Sada Aastat Üksildust”

Oktoober 8, 2006.

Aga mis see mees selline üldse on? Mis ta mehelikkusega pistmist on? Naiselikkuse jumal kannab endas rolli, mille austamisele mees pühendub. Naine on kui tuline maisilind keset lämbunud troopikapäeva ladvaoksal puhkamas ja oma kuldkollast tuttsabakest saputamas. Mehelik vahvus läheneb aeglaste kummardustega, et mõistatada kaugelt seda tarkuselätet, kuid iga sammuga on päev kuumem ja naine ahvatlevam.

See on naine on lits, kas pole nii? Mis loeb talle mehelikkus? Kui Jose Arcadio Buendia oma nõo Ursula Iguarai kosis, ei mõelnud ta oma aule teiste silmis, et ta muud naist ei suutnud leida, kui oma lihase sugulase, ei valmistanud talle muret. Tema oli naise poolt ära nõiutud, ära võlutud, ja ütlemine, et mees ise järgitulijate seasabadest ei hoolinud – meelepete.

Mehelikkus peab olema kassikangas, nii õrn ja manipuleeritav, lausa sulatatav on ta. Naine, saamahimuline, kujutab meest mõrvarina ja teeb endast tapalooma. Mees veristab ja kisub päid otsast, aga tema kaunishing kõhtetub, tema tarmukas meel härdub teadmiste mäletsuse järele, mida surnud vana mustlase toas nähti... sest naine on lits ja auta. Võib üles lugeda tuhandeid ja miljoneid! Kuid kas on vaja? Pilar Ternera, Rebeca. Aitab! Need nimed rüvetavad suud!

Mees on nagu mees olema peab oma mehelikkuses, pole antud talle ennast salata ja oma mõtteid varjata. Kas hälbib ta ütlemast: „Sa ole kole nagu põrsas pärast püha õhtusöömaaega” Tee vähemalt oma juustega midagi!”? Ei, mitte kunagi ei seisa lukus tema aus süda. Mehelik tung temas taha elu edasi viia, armastust ja ülistust jagada. Teverd farmitäied sigu kasvatatakse. Tuuakse laev mööda põllukraavi ja raudtee! Miski ei peata meest. Banaanikasvatus ja lõbumaja. Millestki ei jäta hoolimata mehe suuremeelne süda – ka lõbumaja naistest hoolib ta nagu omaenda õest! Ja käib neid samasuguse tähendusega vaatamas, kui oma noort õde.

Naise on litsid, mehed on mõrvarid aga ausad. Naine ei armasta kedagi ja tulevik viib paratamatult mõistusliku elu õitsenguni, kui just midagi muud ette ei tule.