Kohtumine Kuuvalgel

Ühel kuuvalgel ööl, kuigi mitte päris valgel, sest isegi kuuvalguses on tänavad üsna pimedad, astusid käsikäes kaks kogu. Kaks väga armunud kogu, kui nüüd päris täpne olla.

Tüdrukul oli käes väike pudel imeliku säravhalli, poolvedela ollusega. Sellest pudelist võttis ta aeg-ajalt lonksu, andes iga kord ka poisile. Mõne aja pärast, kui pilgud juba udused ja kõnnak tuikuv, tundus maailm noortele erinev kui varem.Täpne kirjeldus sellest mida nad tundsid on siin:

Maailm, hägune, kuid samas nii kirk ja selge, kõigub, keerleb ja siis hajub, taustaks halliks... jättes nähtavale selgelt vaid... silmad, mis nii säravad kui päike, äsja loodud, toodud ilma õnnist armu looma, suu kui hurmav roosiõis mille maitse magus, on kui kaste kevadisel hommikul. Kirjeldades armast ja nii kallist kaaslast armun veelgi. Tunnen kuis mu süda hüppab igal hingetõmbel, mis mu hingesugulase suul. Tema hingeõhk mu näol, nii soe ja pehme, õrnusi mind paneb sosistama... 'Oh kurat küll!' karjub poiss vabanedes paksu ja eemaletõukava plika maadlushaardest 'Armujook sai otsa!' kirub ta. Paneb suitsu ette ja kaob nurga taha. Plika jääb aga armujoogi järelmõjude all kannatama ehk siis maainimese keeles öeldunua oksendama.