Parana (Part 1)

Living on the Coast of the Parana River (Part 1)

Book I –
Tegelased

Kohalike elanike nimed oleks niimoodi:

Morena – Väike titt

Horatio Piceda – Gabriela mees, Morena isa

Geronimo – Gabriela vend

Gabriela – Horatio naine, Morena ema

Maria – teenija

I

Siin suures riigis väikeses kohas elades tunnen ma palju rohkem, mida see tähendab. Olla suure riigi väikese linna elanik midagi muud. On paremini arusaadav, miks tuleb enne ära käia Nuustakul ja Kapa Kohilas, ja miks inimesed üldse välismaale vähem reisivad, siin – Argentinas.

Lihtsalt oma koduvabariik ei saa kunagi tühjaks kohtadest mida näha.

„Pead aitama,” käratas vend Geronimo mu peale. „Aga ma ei oska midagi teha,” oli minu niru vastus.

Siis koristasime laua ära. Geronimo läks trepist üles, mina jäin teed valmistama.

Tee valmistasin plekist kannus gaasipliidi abil. Jõin teed suurest tassist, millele vaid veidi maitset andis 5 lusikatäit suhkrut ja sidrunilõik.

Kirjutada midagi. Kirjutada midagi, sest see on targem kui pildistada. Mitte kasutada uuesti “kirjutada”, ja veel teisigi kordusi ja tüütut riimi ja kordusi ja käändeid, mis kõlavad nagu luule uduses kohvikus pimedas kesklinnas.

Kirjutan üles kõik suvalises järjestuses nagu ühes filmis, kus tindiks oli kuld ja kirjutati ainult selleks, et peita oma varnadus. Mõtted saavad peagi otsa. Kirjutan: „Mu ees on kapp ja laud ja tugitool”, „Elmo on pede”

Ajasin juttu Santiagoga

Näitus

Nägin ülekäigul packbackerit tal oli silmis, see pilk

...päike paistab, on päev. Linnud laulavad ja akna taga haugub potentsi

täis koer Batan, kes on kivimüüride vahel vangistatud, kui ema surnud ei

oleks, siis micro-weiviks ta õde parajasti Mikelale sooja piima. Mina

istun parajasti teise söögilaua taga, mis kääbuslikustub suure söögilaua

grandioossuse kõrval ja söön hommikusööki, mida ma süüa ei tohi - nii

pole siin kombeks. Mõni teine päev ma reegleid ei eiraks ja sööks

kombekohaselt küpsiseid keemilise moosiga aga täna nõusab kõht oma ja ma

vitsutan sisse kaks hamburgerit, mida ma eestis olles vast väldiks.

Lähen isa ja õega kooli, mind vistakse ukse ette ja kästakse uks

vaikselt sulgeda (see on oskus, mille valitsemist ma täiuseni pole

arendanud nagu ka 21k koolikaaslased on täheldanud) Klassiruumis ootab

mind 20 õpilast, mõni suurem, mõni väiksem, kõik argentiinlased...

por favor espera para la continuacion en la proxima episoda!

Viska mind padjaga, kui tahad, mul on siin terve armaada kummiparte,

niiet sa veel

saad?

Elu on nii, et mina peaks koolis käima siin, mitte ringi reisima. Aga

kuna ma olen vast rohkem paindlik oma soovide alla, kui teiste omade,

eriti kui neil ainult minu elu ja mitte kellegi teise omaga pistmist on,

siis ma tahan rohkem näha kui tavaline YFU timbu-limbu, kes aasta aega

jägib kuidas seinalt krohv koorub ja ootab kuni vanandus tuleb (ma olen

liigavanakssaamise-pondrik, madusid kardan ka), siis ma tahaks

dsunglisse minna aga kui sinna ei saa, siis teised kohad kõlbavad ka ja

ma sõidan homme täna õhtul Buenos Airesesse ja Tsiili ilma senditagi

taskus... siin on pesod ja sentavod aga raha mu siiski ei ole :)

Mehukatit ja ,

..

PS: kui sa tead kedagi, kes siiapoole tuleb, siis las ta toob mulle

Tallinna leiba.

Mõnikord harva kohtad ka inimesi, kes on ebameeldivad ja rikuvad su toredad plaanid. Nad tunduvad piiritletud ja mõttelaged, hirmus selle ees, mida nad ei tunne ja selle ees, mida nad arvavad tundvat.

Mul on raha ja ma tahan osta kaamerat ja ei ole kuskil müüjat. Pean minema Ameerikasse ja ostma sealt.

Oli pime ja ma tulin bussi pealt maha. Ma ei teadnud kus on meri aga läksin otse edasi, järgnesin kohalikele ja kõndisin ning siis kostuski lainete kohin ja ma läksin edasi, pöörasin paremale ja seal oligi ookean.

Mäletan, kui tegime kõiki neid kirju sponsoritele. Lugesin ja lugesin uuesti üle, et muuta mõni detail ja lõppkokkuvõttes ma ei tea, kas sellest oli kasu.

Tunnen, et kirjutan nagu Sina. Täiesti valan ennast tühjaks, kõik mu mõtted. Kas mul ongi nii vähe mõtteid?

Mis Tango? Kuhu ta läheb, riided paneb selga. Kas ma olen veel homme siin, aga täna... ma ei tea. Internet.

Läksin siis vaikselt mööda treppi, tassi balansseerides üles ja nägin 2 korruse vannitoas vaid aluspükstes venda.

„Tahad aitan?” mõtlesin küsida aga mõtlesin ümber. Kui uuesti ümber mõtlesin, ja seda ütlema hakkasin, lendas uks juba kinni.

Tänaste piltide hulka kuulus Daniela ema välja kutsumine, ma irvitasin tükk aega pärast ja väänlesin voodis.

Saad oma mojo tagasi kuu aja pärast, ütles mulle keegi ja ma sain kaks kontakti trummiõpinguteks aga ma ei õppinud midagi peale ühe rütmi.

Leidsin ándale ujula. Ükskõik mis ajal iga päev, 10 päeva järjest maksab 20 peesot ehk umbes 100 eeki

Miski materjal, mis jätab peale elektri läbilaskmist talle voolimisel antud kuju. Materjal on kerge ja ilmastikukinel. Kasutatakse PRO seljakottides eri-compartmentide tekitamiseks,et hoida kindla kujuga esemeid. Töötab AA patakate peal.

Tavalise telfoniga ma veel helistama pole õppinud, kulutan aga oma mobiili kõnekaarti ja maksan hingehinda.

Hommikul käisin perega vanaema juures söömas. Ülejäänud päeva veetsin lugedes. Korra kukkusin tooliga selili.

Käisin kirikus ja olin pealtvaataja. Mulle on alati sümpatiseerinud maakirikud. See siin oli linnas. Tean usust väga vähe, kõige rohkem budismist, muust pea midagi. Mulle tundub, et usk peaks olema lihtne. Tehnokraatia peaks kirkikust täielikult väljas hoidma, minu usul pole kirikut vajagi. Tegelikult häirib mind kogu kirkiku organisatsioon. Piilaritelele olid kinnitautd kõlarid, tegelikult rohkem vaäljuhääldid, mis tegid kindlaks, et ükski jumala sõna kuulmata ei jääks. See tekitas esialgu sama tund, mis tänavatel karjuvad reklaamiveokid või veelgi rohkem – isikukultust levitav propagandaplärin. Varsti aga guard down by mahehäälne pastor.

Hea mõte on läbipaistvad või akendega klassiuksed. See loob võimaluse nii pranksterite näomoondusteks, et klassi lõbustada, kui ka õige klassi või mõne kadunud klassikaaslase leidmisel.

Minu tüdruk on liblikas. Ma ei ole kunagi mõelnud, milline ta olema peaks, ma ei ole teinud nimekirju juuksepvärvidest ja tagumikes, rinnaümbermõõdust aga ma arvan, et kui ma ta leian, siis ta on selline Ta on rahulik ja uudishimulik ja tisane ja arusaav ja avatud, vaba (vt green papaia) ja kui päike paistab siis ta avab käed ja jookseb viham sees palajajalu. Ta on muusika. Budism. Mu isa on hea inimene. YFU Halloween, Carmen.. hullub. Irooniat valdavad ja sellele immuunsed inimesed, kes teavad, et kõik on hea. Ei tasu arvata, et inimesed, kes ei valda head kondulktsiooni, ei oleks üppimisvõimelised. Vaga vesi sügav põhi, ei tohi teha liiga kiireid järeldusi.

Romanovi pean vist vaatama minema üksi, Anita on haige. Danielaga läheme vist pittu.

Matiasel on sünnipäev ja Ale ning sõbrad on seal. Ma ei taha ilma kingita ka sisse trügima minna. Pealegi mind pole kutsutud.

Ellujäämisõpetus.

kuulutus kohalikele eestlastele

eile kui olin jõusaalis ära käinud ja uhkust täis siis mõtlesin et nüüd hakkan sportlaseks

ma mõtlesin et täna ei lähe peole ja kirjutan raamatut

ma üritasin aga... ta on kuskil vasakul

kangi tõstan ilma ketasteta

Tunne oma area repi. Tema on see põhiline inimene, kes YFUle midagi teada anda võib. Kui tema on nõus ja pere ka, siis võib rahus reegleid rikkuda. Mina olen käinud La Pazis (koos Area repiga), 3 korda Santa Fe’s (neist 2x üksi) ja Buenos Aireses koos fotograaf Diegoga ajalehest.

Mul varastati täna mu sokk ära. Käisin üksi ujumas ja vahepeal oli keegi mu tossud teise kohta tõstnud ja ühe soki kaasa viinud. Minu läbitungiv lühinägelik pilk aga ei pannud ühtegi ujujat kurja tegu üles tunnistama.

Sain tuttavaks ühe tüdrukuga, kes ujus palju kiiremini kui mina ja jube intelligentselt: ajastas sööstud just nii, et keegi ette ei jäänud, ja sai seega vabalt ujuda täpselt omas tempos.

Tegin kurja plaani. Daniella majas elab üks paha tüdruk. Ta on alati tahtnud modellikonkursil võita aga on kaotanud.

Lähipäevil saadame talle kirja, et ta on viimaselt konkursilt meie agentuurile silma jäänud ja sooviksime temaga kohtuda. Seejärel helistab Matias talle koju ja lepib kokku kohumise Santa Fe’s (teine linn) x tänaval y majas asuvas kontoris. Maja y uksele kleebime sildi „Marta on loll”.

Tähtsad asjad elus on kuidas saada toitu erinevatest asjades, rääkida keeli ja kehakeelt, et ennast arusaadavaks teha, naeratada.

Ise istume põõsas ja vahime binokliga.

Täna sain 6 peeso eest 12 peeso väärtuses ujuda.

Käidud, tehtud, nähtud. Buenos Aires, uus pere, uus kodu. Buenos Aires oli minu jaoks väga kalk. Võib-olla mõjutas veidi ka see, et nägime tulekahju ja surma. Mingi tähtis maja keskuses põles ja üks mees kaotas keset peatänavat oma isa. Karjed „Papa, papa, por favor” mattusid ümbritseva inimmassi kiheluses. Vaatama seda spektaaklit me jääda ei tahtnud.

Salvador Dali 100. sünniaastapäeva näitus oli väga meeldiv üllatus, mis päeva meeldivamaks tegi. Seinal olid ka n.ö. sõnaraamat kujundite lahtimõtestamiseks ja seletavad tekstid autori hingeellu.

Bussisõit tagasi Paranasse äratas mind veidi enne Santa Fe’d. Enne koju jõudmist jõudsin teha veel terve hulga maailmavallutusplaane, mis said hiilgava lõpu toidumürgituse näol. Järgnev kodusveedetud päev märkis pea nädalat, mis koolist puudunud olin. Tänagi, kolmapäeval, tundidesse ei läinud. Koolis siiski käisin – vahetasime Geronimoga vana kooli uue vastu. Homme näeb, mismoodi see asi välja hakkab nägema. Uus koolimaja asub keskplatsil ja on ära toodud Argentiina vaatamisväärsusi kajastavas raamatus, mille Buenos Airesest ostsin. Radiaatoreid neil siiski ei ole.

B.A.’s õnnestus veel hankida suur Argentiina kaart, mis nüüd mu uue toa seina kaunistab. Veel pole jõudnud osta punaseid knopkasid.

Sammud trepil. Vend vist tuleb. Ma olen kahevahel. Kas teha shutdown ja olla ülimalt sõbralik, minna patsutada õlale ja pärida kuidas käsi käib ja eluke veereb või siis mitte.

Kas olla ülimalt viiskas ning sulgeda arvuti või jääda nagu ma olen.

Uskumatu, kui hea võib üks imeõhuke koogiviil maitsta, kui sa pole 2 päeva mitte midagi söönud ja ainult musta tee peal elanud. See leht on täpselt see kohta, kust teada saada, mis värvi sokke ma täna kannan. Iga teravmeelsem mõttesähvatus on puhtalt juhuslik kokkusattumus, mida ei tohiks kuidagi minu isikuga seostada.

Minu varustus saab loodetavasti olema järgnev:

Canon EOS 30V + Vertical Grip

Canon 17-40mm f/4.0L + Canon UV

Fuji Reala x 100

Lapsed pommitavad mind küsimustega mõlemalt poolt. Ma ei saa mitte midagi aru, sest ma ei suuda jälgida. Uued küsiumused lendavad peale igast ilmakaarest ilma, et ma jõuaks suudki lahti teha. Lõpuks lahendab kõik prantsusekeelne „mierda” ja nägu on kõigil naerul, sest on leitud ainumas sõna, mida kõik koosviibijad teavad.

Korn „In place” karjub mulle kõrva ja ma lahkun ruumist. Kelis’e „Good Stuff” ja ma olen tagasi. Väike poiss kargleb minu kõrval ja teeb kätega imevigureid. Mis on minu lemmik klubi, jalgpall, ja mu vend on kohal, et pakkuda abi internetti saamisel. Meil on üks väga vähestest kodudest, kus on püsivalt internet ja seejuures veel traadita. Siin on see ime. Ma ei näe midagi ja midagi ei ole vahet, sest ma tean, tunnen, ja karjun. Sügaval kasekesed laulavad. Mis siis veel. Mul ei ole enam kõhuhäda aga viimane söömaaeg oli tõeline usuhüpe.

Tüüp, kes pidi usast kaamera tooma, on juba siin. Tuleb leida muu võiamlus. New Yorki piletite hinnad olid liiga kallid. Saaks nädala seal veeta 12 000 eest, kuid siis peaks kaamera leidma vaid 10 000.- eest. Minu väljavalitu maksab aga 18 000.-

„Palju sa kaalud,” küsiti mult täna söögilauas, „ja kui pikk?” Igatahes valgus on ilus, päev päikeseline. Mu Mojo on tagasi, homme lähen kooli – täna oli õpetajate streik.

Kuidas saada kaamera siia:

• grete saadab usast ja loodame, et ei kontrollita tollis

• saan usa viisa ja käin ise järgi

• maksan lihtsalt 30% rohkem

• mart toob usast ja sõber toob eestist siia

Mul on selline tunne, et see programm tähendab, et elad teiste tahtmise järgi; annad ära oma vabad valikud: teed nagu kästakse: tee neid asju, mis sulle ei meeldi; proovid, kuidas on elada nõmedalt, ebatervislikult, õigusteta, ebademokraatlikus korras – pere ja organisatsiooni surve all.

Nüüd ma sain teada, miks liha maitseb nagu see, mida minu kallis Metsküla vanaema koerale keedab - sellepärast, et see ilmselt ongi taoline liha. Täna sõin liha, mis oli tõeliselt maitsev, nagu see mis Eestis või parem ja mulle öeldi, et see on kallim sort. Ma ei kujuta ette, mis isa mulle alati hindu frankides ütleb.

Avastasin kui lahe on egodega mängida. Mängisin 8 ja 9 aastastega peitust, koera, kodu ja luuramist. Käisin tükk aega ringi ja küsisin igale poole „Bassein, palun!” arvares, et „Bassein” tähendab pilet.

Täna lugesin Buddismi sissejuhatust. Seal oli „And earth is not Buddha-nature. If earth were Buddha-nature, having completed the six paramitas, then nothing with a

body made of earth would ever suffer or perish. Clearly, this is not the case. „

Kust ta seda võtab. Kas füüsiline häving on ka mentaalne häving. Või on Maailm Maailm olles Maailm ja ei midagi rohkemat. Olles, kes ta on. Kaotamata midagi hävingus, mis on lihtsalt molekulide ümberjaotumine.

Pidev juustemärgamine on moeasi. Popp on lakitud läikivad juuksed aga kuna lakk on kallis, siis tuleb koduste vahendite seesama wet-look saavutada.

Täna ma sain teada, mida tähendab elada kuulmiskahjustusega.

Haige olen. Kõrvapõletik. Käisin 22. kolmapäeval Molotovi kontsertil ja peale seda olen aru saanud, mida tähendab kurtus. Olen isegi kaotanud osa oma suurepärasest kuulmisest. Kuulen Sian normaalsett aga enam mitte suurepäraselt. Mõtlema peab koguaeg. Ülehomme tuleb see YFU asi lõpuks teoks teha. Ära on vaja vahetada koht.

Käisin pesemas ja kuivatsin ennast oma kollase rätikuga. Olles riidesse pannud avastasin rätiku nurgast suure pruuni läraka. Minu väike õde Mikela oli mu rätikuga takumikku pühkinud. Näitasin rätikut Morellale ja ta naeris. Enda ülenuusutamine siiski mingit vihjet ei andnud. Vast pääsesin.

Zaragoria zanagoria (prgand-prgand) peas tagumas tiirlesin ma ümber pagariauto ja üritasin torti varasta. Igav oli olnud ja mõtesin, et midagi võiks ju teha. Mind takistas vaid üks asi, mai julenud. Paraiauto tagaluuk oli lahti, mitte ühtegi silmapaari tänaval ega ühtegi kaamerat, lihtsalt mõned kõndivad inimesed, kes ei tabaks ära, mis toimib, kui ma jalutaks toridga minema. On ju tavaline, et keegi tort näpus ringi kõnnib. Ühtegi videokaamerat ei ole, see on Parana. Oleks liigagi lihtne. Teine küsimus oleks, et mis ma selle toridiga siis peale hakkaks.Vaestelinnaosad on kaugel kõmpida. Kurat, mees tuli tagasi.

Mõnikord taanudb elu kõige lihtsamate kõismusteni. Kas oleks parem varastada tort või mitte? Pagariauto sõitis minema. Olen jälle osa mittetortivarastavate inimeste hallist massist.

Aastaid võis tal kuskil 35 olla aga pealtnäha ei vanenunud ta kunagi.

Elu on see, mis mu õnnelikuks teeb.

“Vamos a la cama,” ütlesin ma ükskord isale.

Mees, kes naerutab last tantsides supermarketis lõunamaise liftimuusika taktis, 70 aastates mees koos 50 aastase tibiga valib kassas kondoomi, mereväelase välimuse ja kõnnakuga isa poksib kassa juures tugiposti, et teha kindlaks, kas ikka hoiab.

Kodus sööme, peale söömist on laud nagu sõjatander. Morella nühib laua kuivseepiga sodist puhtaks.

Väljas on kuum. Lükkan oma lubadust treenima hakata üha kaugemale tulevikku.

Põhjust annan endale kaamera ostuga. Keeruline on saada mida tahan, sobiva hinnaga. Kõik viisid nõuavad kamaluga raha, et toetada Argentina majandust.

Isa väidab, et piiri tagant tellides on maksud 50% hinnast, ehk minu 1500$ eest kola muutub hirmuäratavaks 3000ks. 10min pärast lähen Geronimoga Western Unioni, et proovida saata lõpuks mu raha Eestisse. Sealt edasi kannab ema juba raha arvele.

Siis on võimalik temaga midagi peale hakata.

Alguses ma tundsin ängistus ja klaustrofoobiat, tugevat tegutsemisvajadus ja võimatust olla istutatud sama koha peal tehes mitte midagi ja vaadates, kuidas elu mööda jookseb.

Ja siis ühel päeval kuid hiljem läks mul pool päeva, et vastata lühidalt kõigile mailidele, mis ma saanud olin.

Röökides mesihäälsete kõlakastide kõval ei olnud mul midagi öelda mud, kui anna mulle laksu vana peer. Sa ju tead, et ma ei soo sinu sõprade toidulaualt, ma olen niigi paks.

Sõidame bussiga. Õudne sitahäda on. Selline nagu toidumürgituse tagajärel. Kõht on lahti ja gaasi täis ja sitt ähvardab igal hetkel püksi tormata. Kannatan ja kannatan kuni Parana piirini ära aga siis on kõik. On selline tunne, et kohe tuleb tõesti püksi ja midagi enam ei aita. Rebin ennast püsti ja hakkan ettepoole trügima. Nüüd on juba silme eest must ja ei usu, et kuiva persega ukseni jõuan. Kuid siiski, mul on õnne – jõuan etteotsa täpselt ristmikul. Bussijuht on abivalmis ja küsib „Por aqui” ja ma suudan ainult „Si!!!” kriuksatada. Hüppan bussist välja ja pistan jooksu. Kas tõesti pean tänavale sittuma. Sealt tuleb parajasti mingi mees. Kas see puu, ei see. Vot see palm on palm on parim, suurima lehestikuga. Torman juba sinnapoole, märkan paremal lahtist ust vanamemme ja tema pojaga, inimesi tuleb igalt nurgalt. Pööran ringi ja joosken ukse poole ja sisse. „Banjo, el banjo. Por favor!!!”, ehmatanud memm on ettevaatlik ja ei lase mind nirvaana uksest sisse. Torman edasi, sealpool pole midagi. Keeran paremale. Mingi mees jalgratta seljas lahtise ukse juures. Jooksen ja palun abi. Mind aidatakse. Mees juhatab mu läbi alkhoovi maja tagumisse otsa, mida ta parjasti ehitab. WC on õnneks valmis, bidee veel mitte. Selles lesib tellis. Paberit ei ole aga tean et mul on taskus pakk salfakaid. Rebin püksid lahti ja õnnistuse hetk saabub. Tunnen kuidas kõik sööstab mu tagumikust välja ja kõht tühjeneb susinal nagu katkine õhupall. Lõpetanud, pean vett 2 korda tõmbama. Salfakate kile, mis kogemata potti kukkus ja nüüd alla ei lähe õngitsen välja ja panen tellise kõrvale bidee peale, täitsa puhas on. Naasen õnnelikuna peldikust ja vastu tuleb lauajupp õlal mees. Naerunäöol ütleb ta „Por supuesto :)” ja mina saan teda veel vaid korra tänada ning hüvasti jätta. Hädalisena ringijooksmise käigus pole ma enam kindel kuhu suunda bussijaam jääb. Hakkan ühes suunas astuma, jõuan veel kahtlema hakata ja nähes peatunud rolleirt mõtlen küüti paluda kui jään hiljaks, aga sealt juba ongi bussijaam. Saabun aga 180 kraadi teiselt poolt kui oleksin arvanud. Teen bussijaamale ringi peale ja näen ka oma bussi, kuid selle peal on juba Santa Fe’sse reisijad. Sõpru pole kusagil näha. Heidan veel pilgu lehekioskisse aga ei näe midagi huvitavat ja sean sammud Daniella maja poole. Jõuan kohale, iga 40m peal pean peerupausi, krooksud kostuvad kogu tee vältel, kõhuga on midagi väga korrast ära. Oskan vaid imestada kust kõik see õhk minu sisse saab, tundubl, et gaasi tuleb välja rohkem kui hapnikku sisse hingan. Kahtlen korra kas 1 või 5 ja annan siis arglikult kella. Daniella isa on õnneks üleval ja ma pole unerikkuja. Tuleb välja, et Daniella on kenasti koju jõudnud ja magab. Minu asjad on aga hoopis Mattiase majas ja Dani isa sortsakas uksekella ei resulteeru mingis tulemis. Seega lahkun sõbraliku õlalepatsutuse saatel ja luban õhtupoole helistada, et oma asjad kätte saada. Ülejäänud tee kuni kesklinnani möödub vaid sõbralike puuksatuste saatel. Minu kootused täituvad ja saiapood on lahti. Küsin midagi kuuma aga selgub, et saiad on ahjus ja midagi kuuma saab 20min pärast. Rahuldun soojade sarvesiadae ja moorapeaga. Pakun 50$ rahatähte kuna mul väiksemat ei ole aga saan saiakesed hoopis tasuta, sest müüjal pole tagasi anda. Olen seal juba tuttav nägu ja müüjatari sõbraliku naeratuse saatel luban oma 90 senti järmine kord maksta. Saiakesed on ka raha eest peaaegu tasuta. Samas väga maitsvad ja ka kohalike seas populaarsed. Tunne kuidas minu üle langeb helluse loor ja olen üleni soojas pehmes tundes, et kui kena ja tore ikkagi elu on. Päike pasitab ja muresid ei ole. Jõuan koduukseni viimane saiake suus ja tiristan 2 4-tiraadilist tsirtsu. Chaci teeb ukse lahti ja naeratav avalalt kui trepist üles vaarun. Kell on 9 hommikul ja ma olen väsinud. Praegu istun peale veel üht kosutavat WC-trippi pulgakomm suus läpaga ees ja toksin Enya igavikuliste meloodiate saatel melanhoolselt oma ridu.

Kõigi ülikooliõpilaste pidu peaks tähendama umbes 4000 pealist karja. Üritus toimus tungil täis spordisaalis, midagi taolist nagu Saku suurhall. Mingi hetk enne lõppu lükatakse tuled põlema ja kõik need inimesed üksteist trügimas, vähem tantsimas, on üks veider vaatepilt. Sõisan VIP rõdu äärel ja vaatan alla vahepeal kohmitsedes kõrval olevale uuele sõbrale mõne pudikeelse küsimuse kohaliku elu kohta. VIP ruumi aitas mind oskus öelda „ma ei räägi hispaania keelt” See tundub üleüldse olema üsna tõhus vahend igalepoole pääsemiseks. Kui Parana teatrit külastasin aitas mu pudikeelne „tahan vaid ringi vaadata” mu VIP rõdule, kus oli erinevalt saali põrandast ka midagi hingata.

One must believe in.doc on mu wordis viimati avatud dokument. Head ööd. Enya Caribbian Blue on kõige ilusam laul.

II

Annely Vihmann on jahiga Kariibimerel. Tema töö on selline. Kliendid on juba lahkunud aga orkaanide tõttu ei pääse nad tagasi Florida’sse.

• Kris Haamer on Argentiinas, Parana nimelises linnas Entre Riose osariigis. Tal on paremas kõrvas põletik. Ta on väsinud ja haige. Ei käi koolis.

• Indrek Voksep on Eestis, Tallinnas. Ta on Netikulleri administraator.

• BH fotopood on New York City’s.

Hetkel istun voodi, läpakas süles ja sunnin ennast jõuaga seda lugu kirja panema. Olen elanud Argentiinas 2 kuud. Esimese kuu veetsin Gaitan’i nimelise pere juures. Gabriela, Morena, Horatio, Maria, Geronimo. Teise kuu algusest kuni tänaseni elan Zabalegui nimelises peres. Alberto, Morella, Geronimo, Chaqi.

August

Augusti alguses, peale seimest nädalat Paranas, küsin YFU’lt perevahetust. Mulle ei meeldi linn, kus elan. Olen selle risti-rästi läbi jalutanud, tutvunud kohalike võimalustega ja otsustanud, et siin mul midagi tarka peale hakata ei ole. YFU’lt saan kategoorilise ei. Nädal on liiga lühike aeg ja enne kui ma oma vahetusperre (Gaitani pere on ajutine) ei ole kolinud, ei tule vahetus kõne allagi. Ainuke võimalus teisi kohti näha, on programmist välja astuda. Jään ootama. Augusti keskpaigas hakkan otsima võimalust oma kaamera maha müüa. Sony 828, mida kasutan, on teravas päevavalguses üsna kasutu, sest evib vaid välist LCD’d, mida näeb ainult varjus. Ostja leian Horatio töökaaslase Diego abiga. Horatio kontoris pesitseb üks pikajuukseline tolgus, kes on nõus kaamera küsitud 1000$ eest ära ostma. Kuna vastus tuleb kergelt, on ilmselge, et küsisin liiga vähe. Hilisemad turuuuringud kohalikel veebilehetedl kinnitavad mu kahtlusi. Tehing saab organiseeritud sularahas, küpüüriks dollarid. Ma ei oska selle detaili tähtsust ette näha. Hoian raha kuni kuu lõpuni kodus sahtlis, sest Geronimo lubab mulle, et üks tema venna Lilitho sõber on USA’st tulemas ja saab mulle sealt kaamera kaasa tuua. Mulle ei meeldi inimestele peale käia (mida ma küll endaarvates sponsoriotsingutel õppisin, aga siiski...) ja peale paari nädalat, mille jooksul Geronimo krooniliselt unustab Lilithoga rääkida, selgub, et tüüp juba tuli. Ta rahustab mind, et oktoobris on vast keegi veel tulemas, ma tahan teda lüüa.

Vahekokkuvõte: mul ei ole kaamerat mul on 1000$ taskus, 600$ arvel ja ma olen veetnud kuu aega üritades orgunnida endale kaamerat ning teist peret, ma ei ole alustanud ühetgi treeningut, minu ainus tegevus peale koolis käimise ja pidutsemise, on siiveris istumine. Lollus 1 : Tarkus 0.

September

Püüan leida võimalust, kuidas saada raha oma Hansapanga arvele, et osta kaamera netipoest. Jutuajamine Geronimoga annab tulemuseks, et ta helistab sõbrale oma pangas. 1000$ ülekande hinnaks Eestisse (mida esialgu USA osariigiks peetakse), on 100$ ehk 10%

Western Union küsib 95$. UPSiga asjad segased, kui raha lihtsalt ümbrikusse panna ja loota, et kohale jõuab, on vast kõige odavam. Postkontorit ma ei usalda, UPSiga saatmiseks peaks sõitma 300km kaugusele Rosariosse, UPSi keskusesse, et asi odavam tuleks. Selleks mul YFU ja pere luba ei ole. Oma limiteeritud keeleoskusega ei riski ma üksi seda otsima minna. Jutuajamine Gabrielaga, kes 2 aastat Londonis elas, selgitab, et odavaim variant raha riigist välja saada, on teha siin enda nimele pangakaart ja siis kasutada seda välisriigis. Gabrilelal on arve Briti pangas, tema õel Argentiina pangas. Mõlemal on õigus kasutada õe arvet. Kui neil on vaja üksteisel raha saata, siis kannavad nad selle lihtsalt oma arvele ja teine võtab välja. See ei ole minu jaoks kahjuks võimalik. Tuleb idee kasutada kohalikku krediitkaarti ja osta sellega netipoest ning maksta kaardi omanikule sulas. Otsing tutvusringkonnas toob selgust, et pangakaart on vähestel, krediitkaarti mitte kellelgi. Geronimo on arvutifirma omanik ja tal on vast oma miljon arve, kuid krediitkaarti tal siiki ei ole. Otsusta, et kiireim viis on vast lihtsalt kasutada vanmoelist pangaülekannet ja neelata alla 100$ kaotusvalu. Selgub, et asjad ei ole nii lihtsad. Et raha arvele kanda, peab mul olema pangakaart. Ok, kasutame Geronimo kaarti.

Kuna Geronimo peaks kandma raha arvele, mis ei kuulu talle, selgub, et tuleb muretseda politseitõend. Selle saamiseks läheks nädal. Otsustan, et ei taha nii kaua oodata ja lähen järgmisel päeval üksinda teise panka. Pangad suletakse päeval kell 12.00 ja seega teen viimasest tunnist poppi. Selgub, et riigipangas on tehing võimalik ja maksab 60$. Järgnevad otsingud inimese järele, kellel oleks riigipangas arve. Naaseme minu kasuisa Albertoga. Meid juhatatakse pangahoone sügavustesse, mööda mitmetest saalidest, kontoritest ja muudest ruumidest ja näidatakse näpuga – selle koridori lõpus, viimane uks. Sammume hämaras, kuid tihedat melu ja panerisahinat täis koridori mööda viimase ukseni ja astume sisse. Ruum näeb välja nagu mõnest gängsterifilmist. Pruunikad seinad, pappkastide müriaad seinte ääres ja nurkades. Kõige selle keskel istub rohelise nokaga (nagu nokamüts aga ilma nokata, kaardihaide peakate) hall, prillide ja suitsuse punaruudulise sviitriga vanamees vanaaegse kirjutusmasina taga, ainult sigar on puudu. Ta tervitab meid, ja ta toksib valmis vajalikud dokumendid. Segadust tekitavad minu IBAN ja BIC ning lõpuks kasutame lihtsat pangakonto numbrit, ei mingeit rahvusvalisi standardeid. Tehingu hinnaks kujuneb aga siiski 80$ Kuna on reede ja pank on sulgemas, siis pean naasma esmaspäeval, et raha ka tegelikult sisse kanda. Naaseme vend Geronimoga. Seista tuleb kahes järejekorras, üks raha ümbervahetamisks – kõik rahasaatmisasutused, ka Western Union aktsepteerivad vaid pesosid, ükskõik mis nende veebilehel kirja on, ja teine järjekord raha arvele kandmiseks. Lipikusüsteemi kasutusel ei ole, seista tuleb vanamoeliselt, sovietliku leivaaletiootejärekorra stiilis, kahel jalal. Vend jõuab esimesena oma järjekorra etteotsa, vahetab raha ja saab lõbusa naeruturtsatuse osaliseks – mõtle vaid, mõni arvab, et tuleb kahes järjekorras seista, kus sa nüüd meil on ometi arenendu riik ja kannamegi raha arvele kohe sealsamas rahavahetusleti juures. Oh neid tehnoloogia mugavusi. 4 päeva pärast on mul raha tõepoolest arvel, 80$ on küll teel kuludena kaotsi läinud. Kokkuvõte: 2 töist nädalat ja mul on raha arvel.

Epohh 3

12.09.04 saab mul mõõt täis. Ma veedan päeva siiberis ja mõtlen, kuidas endale kaamera muretseda. Ma ei ole nõus kaotama enam tundigi. Järgneva öö veedan Geronimo Gaitani kontoris ja teen eBay’s pakkumisi. Ma olen kogenematu ja otsustan osta Canon 10D kere 975$ eest kasutades „Buy it Now” nuppu. Teen pakkumisi ka Nikon D70 peale ja võidan 920$ eest oksjoni. Müüja on samuti esmakordne eBay kasutaja ja D70 ostmatajätmisega probleeme ei teki. Kui mõistlike inimeste margi valik selgub peale nädalatepikkust vaidlemist netifoorumites, milline kaamera ikkagi parem on, siis mina saan Canon 10D omanikuks, sest tema oksjon lõpeb varem kui D70 oma. 10D eest maksmine aga ei osutu nii lihtsak kui alguses tundub. Peale 4-tunnilist meilivahetust kaamera omanikuga tundub, et raha ma talle mingil viisil saata ei saagi. Appi tuleb Netikuller. Neil on USA’s krediitkaart ja PayPali account. Aga kõik ei ole nii lihtne. Netikulleril ei ole hetkel PayPali accountil piisvalt krediiti. See peaks saabuma nelja päeva pärast. Üritan kuidagi tekitada võimaluse, et raha siiski müüjani jõuaks. Sel hetkel olen ma arvamusel, et 975$ on hea hind ja proovin kaamera siiski kätte saada. Netikuller teeb oma arve tühjaks ja saadab 497$ müüjale, ülejäänud lubavad saata reedel ja saadavad ka. Kaamera läheb teele ja müüa on siiski aus inimene, ning ei jäta nii kaamerat, kui raha endale. Kaamera jõuab kohale nädala lõpuks. Hiljem tehtud hinnauuringud selgitavad, et ostsin kaamera oma 200$ liiga kallilt. Kokkuvõte: Kaamera on New York’is, ma olen tehingute käigus kulutanud 280$ liiga palju.

III

Ma pean praegu otsustama kas jääda koju vabandusega, et mul sulg libiseb ja ma ei tahaks head võiamlust käest lasta. Sitaks väsinud olen ka tegelikult. Mis on veider, et seda „Oh ma olengi nüüd aasta võõral maal, Oh my god!!!” tunnet ei olegi tulnud ja jääbki vist tulemata. Väike pettumus ja adrenaliinirush saamata. Näljas olen siisn, sest ei suuda seda liha süüa. Võib-olla olen ma vales osariigis aga paljukiidetud Argentiina liha maitseb minu jaoks nagu oleks ta roiskuma läinud. Kell on 0:03

Argentiina võitis Olümpiamäöngud nii korvpallis kui jalgpallis. Woheee!!!

Lase kelladel heliseda, küll keegi ukse avab. Kui puud on läinud, mida siis veel tahta. Ökokatastroofi. Mattias ütles mulle, et inimisega seonduv on kõik tähtsusetu, kõiksusemastaabis see ilmselt nii tundubki. Kahjuks elame aga siin. Hea tunde, et tegelikult pole sellel tähtsust, kui midagi viltu läheb, annab see küll. Mul ei ole ühtegi pilti oma jutule illustratsiooniks. Ma jätsin kõik seljataha, et tulla siia. Piison künnab maad. Tal on tugev ramm ja tahe jõuda teise põllu otsa. Eesmärk ja abiõu ader teevad härjast orja. Kas härg suudaks uuesti alustada. Natuke lähemale oma eluöõpule. Kuukulgur. Miks mind ei häiri miski. Metüülbitatsioon.

Elasin kuu aega area representative kodus ja tean seeõttu veidi rohkem sellest, kuidas asjad siin toimivad. Area repil pole tegelikuses mingit võimu. Ta ongi lihtsalt tugiisik, kellegi on võimalik rääkida ja kes teatab YFU’le kui sa sitta keerad. Sellest saavad veel teatada pere ja kool. Muid võimalusi üldiselt ei ole. Pere vahetuse üle otsutab 60 aastane tädi kõrgel Buenos Airese kontoris. Tema tunneb sind vaid lühida faili põhjal. Üldjuhul oled sa üks õpilastest, sul pole oma nägu, sinuga käitutakse aastate jooskul väljakujunenud mallide järgi. Vahel on raske meeles hoida, kes sa oled ja miks. Mida sa tahad saavutada. Silmapiir mutub uduseks. Pole eesmärgipõhist tegeutsemist. Esimene kuu möödub parajas tohuvapohus, kus sa üritad oma identiteeti vee peal hoida. Inimestel, keda sa kohtad pole üldjuhul sinu kohta mingit väljakujunenud arvamust. Sa oled valge leht. Kõik on võimalik, lihtne on teeselda, et oled keegi teine, kui tegelikult. Eesti kohta ei teata pea midagi. Kui sa ütled, et eesti põhilised spordialad on jalgpall ja korvpall, siis nii ongi. Keegi ei hakka suusatamise kohta küsima. Küll küsitakse, kas seal on väga külm. Üldiselt on Argentiinlased külmale väga vastupidavad. Majades puudub küte ja talvine 5 C tuleb üle elada kampsunite toel. Asi näeb välja nagu inimesed poleks lepinud sellega, et eksisteerib ka külm aastaaeg. Täna käisin vaestelinnaosas. See oli tundus palju reaalsem, palju rohkem elus. Koerad logelevad igalpool. Liikumatud koerakehad täidavad keskpäevaseid tänavaid. Koerad peavad fiestat nagu inimesedki. Lihtne on koerajunni sisse astuda, on vaja ette vaadata. Eriti arvestades, et kodus välisjalatseid ära ei võeta. Mõni laisk magab riided seljas ja saapad jalas. Pestakse üldjuhul vähem, kord päevas on nende jaoks küllalt aga keegi ei vaata viltu kui sa nii hommikul kui õhtul dushi all käid. Hügieeni hinnatakse üldiselt haisu järgi. Kui ei lehka, siis on puhas. Teenijate riietepesu võtab üldiselt rohkem aega kui kodus. Riided ilmuvad iseenesest kappi kuskil nädala jooksul. Öösel magades viskad riided põrandale. Kõik, mis jätad lohakie korrastab teenija. Teenija võimaldab keskenduda oma igapäevaelu probleemidele ja hoiab kokku aega. Kõnnin koguaeg. Terve linna olen läbi kõndinud. Peres peetakse mind seetõttu hulluks. Masinaga paari tänava kaugusele ei ole üldse haruldane. Kuna ma ei suitseta ja ei joo ning usun tõelisse

Daniella ütles mulle eile, et siin on väga vähe poisse, kes nii mõtlevad. Ma ei ole kunagi ühtegi tüdrukut suudelnud ega vahekorras olnnud. Ma ei söö hamburgereid pettes ennast lausega, et need ei maitse mulle. Üritan olla enda ja sõpradega brutaalselt aus. Usun, et ei tohiks ennast piirata kehtestades endale reeglid. Võib-olla olen ma liiga nõrk isiksus,m et saada hakkama ilma ennast sulgemata selgete piirjoontega kasti, mille tööprintsiipe ma tunnen. Kas ma saaks hakkama selles tohuvapohus, mis ilmuks ilma juhtjoontena toimivate põhimõteteta. Nii raske on näha suurt pilti. Mind piiravad teadmisest. Samas, teades, et on vaja veel lõputult õppida olen täis tegutsmisindu tegelemaks nö tõeliste asjadega. Õppimine paneb haigutama. Petlikud faktiteadmised, mida pakub televisoon ei paku ju tegelikku erudeeritust vaid annava lihtsalt parema enesetunde, kui sul õnnestub kuskil sõna sekka öelda jättes mulje, et sa tead ka midagi. Mul on nõrgad käelihased, mis piiravad mu julgust. Tänaval kaameraga kõndides lihtsalt oles palju julgem, kui suudaks midagi pätile vastuhakuks teha. Trenn jõusaalis ja võitluskunstid. Samamoodi teeb nõrk füüsis mu ebakindlaks armastajana. Oma keha häbenemine pärsib seksuaalsust. Samas ei tahaks ma mitte mingil juhul olla keegi teine kui ma ise, mina on lihtsalt nii huvitav olla. Ma olen ju tegelikult ka eriline. Ammutan jõudu teamisest, et oleksin justkui midagi saavutanud aga kas ma tegeliult olen ma kahtlen. See oli rohkem oõgenemine reaalsuse eest. Töönarkomaania ja raudne „üllas eesmärk”, millele ennast ohverdada andsid mulle vabaduse põgeneda päris elust, mida mul pole kundagi ju olnudki. Sõna tegelikult mulle ei meeldi, sest mida kuradit see töhendab. Kas ta teeb teised sõnad kuidagi rohkem eksisteerivaks, kui nad tavalises olekus on. Kas ma olen olemas. Kas ma olen ainukesena olemas ja teised kõik on nukud minuga mängimiseks. See on vist klassikalin maailmanaba sündroom. Kas see, et ma pidevalt ennast analüüsima pean, raiskab mu aega. Vist küll, selle asemel, et olla tähelepanelik, mõtlen ma „Ole tähelepanelik!” ja tegelik täheleppanu klammerdub selle mõttekatke külge ning sellest johtuvalt tekitab hajameelsust ja lahustab tähelepanu. Praegu on minu „kaunis unistus” armastada Minnat ja minna koos temaga 2005 augustis hispaaniasse Lauri Viikna tsirkusess tööle. See romantiline unistus aga ei saa nüüd teoks saada, sest ebausk ei lase. Olen ju selle nüüd kõva häälega välja öelnud/paberile pannud. Kardan, et oma kriteeriumite järgi olen ma sunnitud jääma üksinda kogu eluks. Keegi ütles, et inimese suurim hirm on jääda üksi. Kas sellepärast suurem osa inimsi jooksebki partneri juurest partneri juurde, et mitte vaid olla üksi. Ma mõtlen praegu *** peale. Kas ta on targem kui mina. Ta on noorem ja huvitavam. Seda oli valus kirjutada. Hääl mu see õigustab, aga mina, aga mina saavutasin. Selle vastiku psühholoogiaõpetaja iniseva rumala häälena. Ebakindlus muu sees. Kunagi ära vabanda või proovi oma tehtud tööd või soovitatud asja vabndustega pehmendada. See näitab välja su ebakindlust. Miks ma seda siin üldse kirjutan. Kas siin on midagigi tavaloogigast paremat, midagi, mis ei kõlaks lollilt kuskil mujal peale rumala õpetaja psühholoogiaklassis. See sama ebakindlus võib olla põhjuseks, miks mõnikord ei suuda ma midagi taibata. Paaniline mõte „mõtle nüüd” takistab tegelikku mõttetegevust ja tõukab mind seega üha sügavamale oma enda punutud lõksu. Samas julgen ma naeratades olla ükskõik kui loll suure rahvamassi eest ja ennast samas hästi tunda. Mind päästab igas olukorras mõte, et ma olen vaid inimene ja see on vaid elu. Universumi kõiksuses ja minu surelikkuses ei määra see mitte midagi. Ja teine mõte, et inimeste mälu on puudulik, vähesed, nendest, kes esimeselgi korral viitsisid tähele panna, mäletadavad sinu apskat pikemat aega. See võib olla tõsi või mitte. Kartus eksida ei peaks aga alla suruma tungi tähelepanu ja kuulsuse järele. Tuleb saavutada mingi tase eneseusaldust ja kindlust. Paljudel töökohtadel on inimsed, kes peaksid oma iskiliku õnne ja ühiskonna heaolu pärast hoopis millegi muuga tegelema. Aga see on elu ja vähesed julgevad järgida oma unistusi. Nagu Deam on öelnud: the world belongs to those who believe in the beuaty of theri dreams. Karan, et minu ebakompetentus armastajana võib kätte maksta oma tõeslise armastuse juures. Kas ma ei peleta teda eemale olles ebakindel ja kogelev. Kui tegemist on tõelise armastusega, mis ületab kõik piirid, siis pole tähtsust ei minu füüsisel ega kogemusel. Siiski tahaksin olla kogenud, tugeb ja kindel – mehelik aga mitte macho. Sest mis muu on naise jaoks ligitõmbavam kui enesekindel lahke mees, mitte ülbe vaid vaimukas ja ladna, sisemise rahuga hooliv ja armastav isa. Just isa, sest mida muud naise alateadvus otsib.

• Hipodroom

• Vangla

• Filmimuusika, mis oli savi

• Teater, viiulid, klaver, suured trummid, tuubad. Romanov. Läksin turistina esimese korruse piletiga kallimale rõdule, et „ringi vaadata”

• Ledisn endale ujula. 20$ 10 päeva

• Kulutasin 100krooni üsna lollilt asjadele, mis mulle ei meeldinud.

Väike poiss, lihtsalt linnas. Üksi, tegelikult üksi. Ilma hingesugulaseta. Väike poiss talves, kesk lumetormi. Tuul puhub. Lihtsalt kujutle. Tuul puhub ja ta näeb, kuidas isa sureb. Jooste talle vastu. Kukub ja purustab pea vastu maad. Beri voolab vaikse nirena. Isa ei hinga ja väike poiss seisab vaikides kesk lumetormi ja üksainus pisar voolab alla mööda ta põske. Kaamera keerleb vaikselt üles, kaader pimenev samaaegselt. Algab kuri pime must rockmuusika. Karjumine, huilged, kisa, surma peitmine pisarate taha, hirm ja viha. Olla üksi. Ilma isata, külmas maailmas, kesk lumetormi. Üksi. Kõgi inimeste suurim hirm. Tegelikult täitsa üksi. Kosheen: kui see on keeruline, lihtsusta. Fotograafide põhireegel: lihtusta kompositsiioni. Geniaalsed ideed on lihtsad. Palju Terry Pratchet ühe päeva jooskul kirjutab? Kas msnihullud teismelised kirjutavad rohkem kui kirjanikud? Kui asjad näivad teisiti, kas sa oled siis teine inimene. Miks keerulised asjad saavad kõige lihtsam lahendused? Kas inimesed on siis geniaalsed. Ilmselt, nemad ju selle sõna väja mõtlesid. Suerte sulle igal juhul. Ciao! Jeesus, pane peale oma huulepulk. Sest ma ei usu enam. Tee mulle teatrit, entertain me. Ja ma võtan su omaks ning pühandan sulle oma elu.

Tere hommikust planeet, tõepoolest. Ma tahan leida oma beibe. Kas laulusõnades peituvad kõik sõnad, mida sa unistamiseks vajad? Kas kõik on öelnud, mis öelda on võimalik. Vajame uusi sõnu, et kirjedad uusi ideid. Kas me oleme piiratud keele poolt, sest mõtleme kasutades neid samu sümboleid, mida inimesed 2000 tagasi? 30 aastaselt saab olema huvitav lugeda, mis ma siin ja praegu asjadest arvasin. Sest see jutt siisn on üsna aus. Nii ma arvangi. Saab näha, kas ma olen muutnud oma lolle põhimõtteid või elan tõesti paradiisis :)

Daniella vastu tunne tõelist füüsilist iha. Mul läheb kõvaks lihtsalt tema peale mõtlemisest. Ja see ei ole nii, et ta oleks just klassikaliselt väga ilus. Tegelikult meenutab ta nägu mulle kõige rohkem koera. Aga ta on seksikas ja külgetõmbav. Temaga tantsimise järel olid mul püksid märjad. Öeldakse, et tulevad selgusehetked, kui kõik jääb äkki vaikseks ja sa saad aru. Kuidas seda keemiliselt seletatakse? Tõmba keelega üle mu huulte ja me oleme sõbrad igavesti.

Ostsin just Parana Grand hotellis tee, et saada gíreles internetti aga tuleb cälja, et netti siiski ei ole.

Hola,

I just found your website and have been reading the letters for the past few days. Having just finished I feel just like after a good book, a bit sad that it's over for now but contended and peaceful knowing there are still people out there who don't suppress their dreams. Your letters really are a great inspiration and I hope you'll be able to publish your book in English, I for one would be a certain buyer.

I'm feeling really open now (Estonian's are generally really introverted) so I'll also tell you a bit about myself so you'd understand why I'm so fascinated with your journey.

I'm a 17 year boy from Tallinn but am currently living in Argentina as an YFU exchange student. When I first thought about coming to Argentina it seemed impossible because YFU collects about 7000$ for the exchange and my parents had nothing. So this February being really depressed by the routine of school -> home -> school I decided to bite the bullet and do it. And I did. For the following 5 months I was looking for sponsors and working after school as a web developer. Now looking back this was really the best part of my journey so far. I learned to be persistent and not to take no for an answer and the incredible joy of achievement when I finally knew on 26th July I was going. I finished my last website the night before, packed my backpack in the morning, bought a webcam and a mouse for the laptop I had bought the day before during a hectic drive to the airport and arrived just in time to catch the plane. I had also won a Sony F828 digital camera on a photography competition so I was fully prepared or so I thought...

Now I'm thinking it could all have been done so much easier.

I've sent your page to a friend of mine in France. He's a photographer and his favorite country is Poland ;) so when he drives through next time, maybe he'll give you a call.

Kisses,

Kris

IV

Jällegi sai tõestust, et ma pole loodud teiste sabas sörkima. Jäin Deja Vu’se üksi ja kohtasin uusi sõpru. Peaks rohkem ise aktiivne olema ja iseseisvam. Üksi 6 tüdrukuga istusime baaris aga ma olen siin rohkem sõbranna kui meessoost isik. Tüdrukud kleebivad ennast külge vanematele purjus luuseritele ööklubides. Loogiline on, et mingisugune ühiskondlik asukoht ja enesekindlus ning näiv tugevus, võim naisolendit kaitsta ning tema lastele tugev isa olla, on kõlgetõmbav. Aga miks purjus mehed ööklubis, sellest mina aru ei saa. Ei saa ka osad tüdrukud siinmaal.

Sõitsime maale. Sain tunda, mida tähendab tuul ja soojus. Kui seisad maja ees ja tunned sellist õhuvoolu, mis tahab pikali lõkata ja on samas soe nagu ahi, siis tead.

Täna nägin surma. Kõik on siiski nii lihtne. Koerad mängivad, ema jookseb teele, poeg järgi ja auto tuleb 70 km/h Me kõik näeme seda juhtumas, 7-8 inimest. Mõni jõuab karjuda, mõni vaid ahasdades tunda, et nüüd see juhtub ja kuulda on vaid kobinat, kui Luna kere vastu auto esiotsa puutub. Ta ei niutsatagi, tüdruk jookseb karjudes teele ja autole järele. See lisab vaid kiirust. Kostuvad ropud sõnad ja ta jookseb kuid auto ei peatu, tüdruk jõuab tagasi koera juurde, kuhu on kogunenud juba ülejäänud pere ja sõbrad. Ta viskub põlvili koera ette ning karjub miks,miks.

Luna tõstetakse

Isa haarab hobusel ratsmeist ja kihutab mööda teed kaugusesse, et maksta kätte, nõuda õigust jumala ees. Kuid õiglus juba valitseb, kõik on lihtne ja nagu sõrmenipsuga võib hukkuda ükskõik kes, mees naaseb varsti. Koera lõtv keha tõstetakse sadulale ja mees kaob ööhe, teised järgnevad jala. Nüüd pole enam midagi muud, kui matta kadunud sõber.

Kutsikas ei taipa, et on kaotanud ema nagu ka lapsed, kes kilkavad ja hüplevad ringid hüüdes, mis toimub, mis toimub – kas kutsa on surnud. Ning koerapoeg jookseb edevalt ringi ja limpsab keelega tüdruku nina, oleme sõbrad tahab ta öelda. Temast saab su uus kaaslane on isa nukralt nõus.

Minu esimesed mõtted on isekad: kas ma olen üldse valmis, ei ole ju. See on karm maailma ja selle kirjeldamiseks on vaja olla elunäinud, tulltest ja tormidest räsitud jändrik mees, mitte minusugune füüsilise arengupeetusega ennasttäis nolk. Kuid loogika ütleb, et ka need mehed olid kunagi noored ja kogenematud. Ja surm võib tulla tõesti igal hetkel, lihtsalt kui see möödub nii lähedalt, siis tunned ta hingust ja paned järgmine kord autoga sõites turvavöö peale, nagu meie tegime. Kuid ei saa lasta surmal jätta ennast ilma sellest elust, mida sa veel kaotanud ei ole.

Kui vaadata Argentiina tänavatel tüdrukuid, eriti treppide juures, siis võib tõega arvata, et majanduskriis on laostanud kogu vöötootmisega tegeleva majandusharu. Tüdrukud näevad kurja vaeva, et pükse üleval hoida, aluspõksid kipuvad aga siiski välja paistma. Ilmselt üks kõige sagedasem liigutus, mida sa Argentiina tüdrukut tegemas näed, on püksitagumiku ülestirimine. Ja see ei ole üldse seksikas vaatepilt, sest pesumajandus on vist ka raskustes ja võib vaid imestada, miks minu Eesti vanaema aluspüksid nii saransed vlja näevad. Teine asitõend on rinnahoidjad. Need kipuvad mingil põhjusel ja üsna kulunud ja määrdunud olema. Veider on vaadata, kuid tüdrukul on seljas beešikas võidunud püksikummi meenutav lasteaia narivoodite moodi metalliga tehtud rõngad nööre rinnahoidja korvide kpljes hoidmas. Ja siis samal ajal helevalge pesupulbrireklaamivärvi minikleit, mis seda rinnahoidjat minu silmade jaoks liigagi palju paljastab.

Teistel teemadel. Kõiksugued mõtted käivad peast läbi, et vaid SEE kaamera saada. Üks neist oli USA viisa muretsemine ja nädalaks New Yorki lendamine, kuid selline räige YFU reeglite rikkumine võib olla saatuslik ja on ka kergesti paljastatav. Samuti ei ole ma üldse kindel, et ma viisa hetkel üldse saaksingi, minu asukoha jörgi otsustades pole mul just väga sügavaid sidemeid Eestiga.

Red Hot Chily Peppers laulab praegu ja Argentiina Rock National on hästi hale, veider aga kohalikele läheb peale ja Rammstein on metal :)

Siivereid on palju ja iga nurga peal, paljasjalgsed jõmpsikad mängivad Counter Strike. Suuremad, peamiselt tüdrukud, chativad msnis. Enamasti 5 või rohkema inimesega korraga. Minu õel, kes on populaarne tibi, on oma listis cerca 100 inimest. Ilumeel on inimestele veidi erinev. Minu õde, kelle kohta absoluutselt kõik küsivad, ja keda peetakse tõeliselt ilusaks, ja mind õnnelikuks inimeseks, et temaga samal geograafilisel pinnal jalutada võin, on minu arvates üsna tavaline tüdruk. Asi on vist, selles, mis on tavaline väljanägemine ja mis mitte. Enamus Paran elanike on Itaalaste ja Hispaanlaste järeltulijad. Sekka ka veidi tumedamat verd. Ja tegelikult ma pean kahjuga tunnistama, et kohalikud ei ole väga ilusad inimsed. Ei ole midagi sellist nagu põhja lõuna-ameerikas.

Riided seljas seks, nagu kuulda on, valitseb Buenos Airese kuumades klubides.

Mulle ei meeldi, kuidas meie teenija elab. Sest ta elab keldris ja tuleb väkja, et teha süüa, koristada ja pesta pesu. Ta on vaikne nagu hiir, naeratab malbelt ja ei pahanda, kui ma ükskord kogemata tema söögi ära sõin. Lugu läks nii. Pidin minema 9ks Daniella juurde liha sööma aga see plaan vajus kuidagi ära ja ma olin väga unine ka. Niisiiis magasin õhtut maha, et hommikuni tantsida jäksaks. 10 paiku ajasin ennast siiski voodist üles ja avastasin, et maja on tühi. 11 ajaks pidin Daniella juures olema ja otsustasin enadle siis midagi kiiret valmistada. Näiteks lihapihve. Keerasin gaasileegi liiga suureks ja selle asemel, et mianessad ära küpsetada, kõrvetasin nad pealt mustaks, samal ajal kui nad seest päris tooreks jäid. Muide ma olen seda varem edukate tulemustega ka teinud :)

Sel ajal kui pihvid kõrbesid, avastasin microst toidu, rõõmuga mõtlesin, et ka mind on meeles peetud ja asusin sööma, pihvid läksid prügikasti. Siis aga jalutab sisse Morella koos sõpradega ja teatab ehmatava uudise, et söön Chaci toitu. Niisiis jagame taldrikutäies pooleks, et ta nälga ei peaks jääma. Morella käib keldris ja Chaci ütleb, et kuna on juba hilja, siis ta ei söögi täna. Niisiis tõstan toidu oma taldrikule kokku tagasi. Mis see kõrbeb, küsib morella. Küpsetasin pihve. Sõi pihve? Ei, küpsetasin. Kraanikausis on pann ja Morella sõbra näol arusaav naeratus.

Buddha ma veel näinud ei ole. Morella täna näeb aga pole nagu seda tunnet ja tahet. Jään koju.

Salif Keita. Midagi huvitavat.

Mikele topitakse praegu toorest liha haburgeri vahel sisse. Ta karjub ja punnib vastu ja ütleb, et ei taha aga midagi ei aita, kultuur on selline. Praegu on alt kuulda lärmakat arutelu ja isa haukuvaid käske. Tema on siin troonil. Enne oleks Mike peaaegu ära lämbunud lihatüki kätte, mida ta ära ei suutnud närida.

Autoga sõit on isa tõeline rullnokk. Kõikjalt tuleb lõigata, kiiresti nõeluda ja läbi pugeda. Saaks ainult mööda.

V

Ilus linn valjas on hall ja minu see on igatsus. Edasine on see, mis ma olen oma rebitud, veeplekilistest, puuduvate lehtedega markmikutest leidnud. Nad ei pysi mul iial liiga kaua. Ma tahtsin kuulata muusikat aga markasin nyyd et mu korvus on vaid vaikus. Sona ei tule enam lihtsalt, nad tunduvad ymarad ja mottetud voi siis kandilised, nurgelised ja ei sobi kokku, ei moodusta yhtlust. Ootame veel.

Meie klassi uks suletakse toolibarrikaadiga viisil mis tingib istme jalgade asetamise uksest sisseppole jaava poranda nogususse; me ei lase tombetuulel ust lahti ei puhuda. Monedel akendel puuduvad klaasid. Tana jalgisin imestusega kuidas yks uskumatute voimeteta tydruk valjus klassist ja yritas tooli valjastpoolt mainitud prakku tirida. Jaarapaiselt materiaalne uks tydruku ja prao vahel aga ei andnud jarele.

Ponevaim uudis sel nadalal oli, et on tulemas kooli desinfektsioon mille kaigus mullased parandad puhtaks pyhitakse.

Geograafiatunnis tostataks opetaja kysimuse, mis on hydropoonia. Mina ei vastanud, yks inimene tostis kae.

Argentiina majandusekasitluses eksisteerib termin „La cuesta de enereo” ehk jaanuari majanduslik depressioon eelnenud suurte peokulutuste tottu.

Daltonism on varvipimedus.

Tsiili reisi kogukulud olid yle 7000.- krooni

Hilisem vaikeses kirjas sissekanne minu markmikus mainib jargnevat: „Hammastav, ma oleks voitnud nii ajas, rahas kui narvikulus kui ma poleks teinud mitte midagi. Hammastav!” Saadud kogemusi ma sisse ei arvestanud.

Jarjekorrad ei ole Argentiina yhiskonnast kaugeltki kadunud. Varahommikul, enne pankade avamist, on uste taga seisvate inimeste rivid. Nii ka parast. Toointervjuud toimuvad jarjekorra baasil, peatanavate liiklus on monikord kergelt hairitud. Esimesel paeval Buenos Aireses lugesin Florida tanaval 80m.

Esimene peatykk, „Raudne tuulelipp”

Istun kohal kus Natalia ja tema sopradega peitust mangisime. Puhub tugev tuul ja sasib hiirekorvul pabereid minu mapi kulunud aarel. Jarsk iil kannab ara Daniella kaardi, kus seisis „te kiero” November, taevas on hall. 11.11.2004 15:03

Ma ei konformeeru siinses yhiskonnas, ytles mu uus isa. Tal on oigus.

„Sina tulid siia oppima,” lausus vend: „kui sa tahad mulle midagi naidata, siis ma vaatan.”

Minu tahelepanekud. Ma olen siin uus, eelnev ei maaratle kuidas mind vaadeltakse siin, ilma toendita mind ei usuta. Yleliigne surve loksus isikule tingib habi, valetamise.

Parana rand. 18.21

Liiv, liiv. Paike loojub. Laine laksub, on veidi jahe. Kondisin, et leida kohta kus olla. Siin on hea. Tana on neljapaev.

Tana on reede, 12.11.04 On vaga vara, hommikul laheme klassiga Santa Fe olletehasesse. Olut ei joo, me oleme alaealised. Ohtul lesin rannas. Monus. Meelehetlikud pyyded kinnitada endale, et on. Kohu peale ronib perekond amblikke. Yksik rattasportlane punase kiivriga rahuldab ennast poosas. Masendus.

Mis on kool ja noorus ja kuidas mulle hea tundub.

Nooruses on inimesed.

Noored on aktiivsed ja energiat tais. Kergesti impressitavad. See on parim aeg oppimiseks. Koik muu on jargenev.

Mulle meenub nyyd kuidas ma yhel eluetapil kaisin igal hommikul rattaga Pirita rannas, Pirita metsas. Vara, enne kooli. Siht oli jouda vana puuni joekaldal, mille okstel oli mu lemmik koht istuda. See puu on nyyd maha raiutud. Tunnen, et olen vana.

„Bloody hell, life is for living! Dont waste it baby.” Ytles keegi purjus rokkar. Tal oli oigus.

Oppimine peab olema huvitav ja jarjepidev.

Eesti naiteljate vanem polvkond on vaidetavalt suurjoodikud. Kuulujutud, alusega.

Tead seda tunnet ja maitset kui oled sama natsu liiga kaua narinud. Kuidas ta muutub aina jaigamaks ja jaigamaks, kaotab oma viimasegi olemuse ja koik mis sa tunned on vatt sinu peas. Selline on Parana minu jaoks nyyd.

Markmikkuse kirjutadud read on lihtsad ja kirjaoskamatud, meeleheitel maailmaparanduslikud. Suure tahtega muuta haridussysteemi, voimalik, et arvestads vaid yhe kindla ryhma (minu) vajadusi. Idee pohipunktid oleks.

• Tundide arv sama

• Oppimine materialide kaupa

• Suhted opetajatega sobralikud, ilma negatiivse innustuseta. Opetaja inimene meie keskel. Ei tekita hirmu kysida, ka lolle kysimusi. Austus opetaja vastu tekib toelistest teadmistest, ei ole fake – tekitatud. Nouab korgkvaliteedilisi isikui ensoklypeediliste teadmiste, uue tehnoloogia kasutamisoskuse, oppimisvoimega. Oleksid paremini makstud kui ministrid.

• Oppimine niikaua kui asi on selge. Systeem ilma igasuguse viisaaastaku plaanita, sihiks kvaliteet. (PS: mu katel on mingid kollased plekid, syvenesin teemast korvale :)

• Mentaliteet, et oppimine on lahe, ponevusel teisel kohale peale armastust. Tark olla on meeldiv, maailm on mitmekylgsem, elu huvitavam.

• Innustav, lobus koolikeskkond.

Kysimus iseendale. Ma olen Louna-Ameerikas. Miks ma ei uuri kohalikku (vaga rikast) kultuuri. Miks, sa jobu, pea yheski muuseumis pole kainud. (Parana syndroom) Miks, fakk, sa raamatuid ei loe (Zabalegui effekt)

Hinnang kohaliku elu kohta – „Noorus on nagu noorus igal maal, nad ei tea liiga palju.„

Retsept edasiseks inspiratsiooniks – „Lesida rannas :)”

Hinnang pere kohta – „Peret on siiski vaja vahetada, nad on ehtsad energiavampiirid...”

Mu linnas on yks ajaleht (el diario), sellel on tabab pealkiri – „El Diario”

Kvaliteetne kirjanik voib palju lollim ja aeglasem olla kui kvaliteetne bloggija.

You need to read books, to write books.

You need to have words to write books.

Diktofon on parem kui notebook.

12.11.2004

Urquiza park, vaatan Aidat.

VI – Mul on Hirm

Mul on hirm, et keegi näeb, et ma ei tööta, et ma ei tegutse koguaeg, pinguta pidevalt, teen midagi lubamatut. Kui keegi mu teolt tabab, siis teen seda demontstratiivselt, enesekindlalt, et kellelgi ei tekiks kahtlust, et nii peabki olema. Nagu praegu kui üks opetaja seisab minu ola taga ja vahib mis ma teen, kuidas ma eesti keeles kirjutan ja sober M istub teasel kyljel kja naeratab laialt opetaja tegevuse üle. Opetaja naaeb uuesti ja heidab pilgu sellele, mida kirjutan. G’l on sinised aluspüksid. Uskumatu aga töö kaib. Ja Nacional on siiski hea kool vorreldes monede teistega. Siia satuvad kuuldavasti need, kes privakoolidest välja visatakse. Hmm, mus on juurdunud arvamus, et koik (ka nö halvad asjad) juhtuvad headel põhjustel. Kui tore! 08:51 Peaks kirjutama midagi veebi jaoks. Huvitav, kas need hüüdlaused, pealiskaudsed nagu nad peavad olema saama, tõesti täidavad mu tahtmise. Raske uskuda.

El perro – koer. Tagurpidi lennuharjutused.

Minu uus pinginaaber. Tundi jalutas koer, käis läbi inimesed, kes teda paitada tahtsid ja tuli heitis minu kõrvale küllili maha. Ta armastab sind, hüüatab Belem. Pruun koer magab rahulikult mu kõrval. Tund sai läbi ja koer tõusis laisalt püsti, sügas ennast tagajalaga ja ajlutas kallist välja. Vahetunnis käisid klassis töömehed (üks oli kidnlasti veel kooliealine) ja lõid aknaavasse akna ette. Nüüd ei ole enam nii tugev tuuletõmme – ainult üks aken on katki. Järgmise tunni alguses naases koer kohe oma kohale minu kõrval.

Käi tsirkuses

Räägi YFUga

Vaheta kool ülikooli vastu, Kino, filosoofia. Et oleks huvitavam.

Vii prillid parandusse

Uuri trennide, ülikoolide, mägirattasüidu, lumelauasõidu, djeme trummi, ratsutamise kohta.

PERE

Hommikusööki ei ole

Toit on ebatervislik, vähe salatit, jogurtit, leiba

Sellest on suur problem kui a korra sõbradega azadot somas käisin

Hilisema arvamue järgi on kõik suhteline. Põhiline problem oli, et ma olin kartlik.

Klassi uks käib kinni nii, et tool tõstetakse ette.

Põrand on külm ja tallad õhukesed, õpilased isutvad kas jalad õhus, jalg üle põlve, teine jalg võimalikult vähese pinnaga vastu maad.

Kas mu isa on RallyDriver rullnox

Suitsetavad praktiliselt kõik inimesed ja söövad ebatervislikult.

Kui klass on vaiken siis kui õpetaja ette loeb saab klass kiita, et nad tähele panid, Muy Bien, Perfecto.

Klassikaaslased mängivad laudade ja toolidega keeglit. Umbes 6 plekist kolisevat lauda-tooli lajatatakse üksteise otsa. Seejärel heidetakse sinna ühe tooliga keeglit. Ma sain just kriidiga vastu pead. Üks poiss teeb tüdrukule pai ja laulab. Nüüd seotakse Sergio kummipaela kõigile umber pea. Nüüd ronib poiss tüdrukule jalgupidi selga. Nüüd mägib ta tüdruku selja peal trummi ja sodib musta pastakaga teise pusa. Himena kommenaari peale, et see ei tule välja osutub poiss kuraasiseks ja soidb enda pükste peale laiad jooned. Vahepeal tõusevad häälekad laulujorud, kui keegi thaab auru välja lasta. BO poiss hanks kuskilt tühja coca pudeli ja nüüd teeb see klassis tagurpidi lennuharjutusi.

Samas üllatavad nad mind oma teadmistega. Eks mul ole eelarvamused. Siis tuleb meelde, et see on 12. klass. Moni karjub üle klassi õpetajale et tal on külm. Muide mul on kõik mu riided korraga seljas, lihtsalt tuli tahtmine mainida. Mule tuli meelde üks inimene, kes ei osanud rääkida. Ei olnud kuangi proovinud, ei olnud vastav tuju ega ümbruskond. Ma olen pettunud, et ei ole midagi erilist. Saapanööride sidumiseks lööd lihtsalt jala laua peale. Prillikandjaid on vähe. Ei ole minu arvutus, arvuti arvutas. Objektiivus on oskus. Mu matasõber pinkar ei tulnud selle peale, et ebatäpsete arvude arvutamine muudab vastest.

Inimesed on teistmoodi (ma ei ole selleski väga kindel) Ma ei oska ühtegi objektiivset arvamust avaldada ega omadust välja tuua. Ma ei tunne selleks piisvalt keelt, kultuuri ega inimesi. Selles mõttes on kogu projekti idee vildakas (NG ka siis vä?) Piisavalt tean, et kirjutada vaid endast. Ja ka see on illusoorne. Midagi mud ma tegelikutl ei tunne.

“See, mis on…” – see, mida tunneme nime all, mille keeleline üldistus on. Ma loodan, et see mulle halvasti ei mõju. Viimane tund. Ciao. Ma toucan inimsed eemale. Ei räägi midagi toredat, halba või lihtsalt niisama, kui just ei küsita. Pretendeerint täielikule aususele, samas valetan pidevalt ebatähtsate asjade kohta.

Joonistama ja joonestama kasutatakse ühes tähenduses. Vahepeal lendab õhku mõni paugupomm, ei pane enam tähelegi. Mina ei tea matast midagi, mis see kolmanurga pindala on?

Uskumatu, kuidas sellisest keskkonnast väljuvad normaalsed inimesed. Nagu väikesed rohelised võrsekesed, tarkusetupsukesed. Mul on süda paha. See ma, ma siin nii hästi kasutan on muide varastatud GAGist.

Ma arvan, et kui ma oleksin kenasti küsinud: “Palun, ma tahan selle mapi Argentiinasse maailma nägema viia,” siis oleks ka saanud.

Tunnid huvitavaks!

Kõik, mida sul vaja teada, õpida sa tee peal, kuid sinu teevalikud saavad olema erinevad. Mis ma sellega öelda tahtsin? Poisid on siin laiaõlgsed, neil on kehad.

Nii tüdrukud kui poisid chekivad ükseklaasi peegelduselt, kuidas nad välja näevad.

Indiaanlaste hambad on katki. – Salta

Bensiinimootoriga notebook.

Viskasin kirja veidi mööda ja see maandus esimese laua asemel opetaja nina ees. I feel like a prisoner. Merito – teene, väärtus.

Ma olen nüüd aru saanud, et ennast ei ole võimalik sellises määral muuta, tuleb õppida koos endaga elama.

Ma arvatavasti ei suudaks armastada kedagi, kes tahab seadust õppida või kedagi, kellele meeldib Backstreet Boys (Paula, Daniela Coronel)

I’m trying to lead a normal life but I cannot do that If ypu restrict me to this small area. I feel like a prisoner. Vööloomad võtavad endal suhu.

Väljapaistev, tunduv Intelligentsus on vestluslik skill, oskus ennast väljendada.

Nietze.

See, mis on Eesti.

Koolis on sooline diskrimineerimine. Ainult tüdrukud peavad kandma vormiriietust. Mõned seda siiski ei tee. Shokolaadimaja. Tik on takjas, tak on tikjas. Mõlemal on okkad. Püksid maas. Küll on nõue. Külm on mul praegu, uks on avatud. Peaks midagi mõttekat kirjutama aga ma ei suuda endast mõtlemist lõpetada (hilisem kommentaar: tundub, nagu alateadvuslik lahtimõttestamine unenägudes ei ole piisav ja selleks kulub ka suurem osa päevast, liiga suured probleemid ja stress) Ei tule ühtegi head motet. Vat kus jama. Miski onkel tuli uksest sisse ja musitab nyyd koiki tydrukuid (HM: eelarvamused, arusaamatus viisakusest) Fall pange see uks kinni, külm on (miks ma seda ise ei julge teha, häbelik, arg) Eestlasena ei talu ma külam hästi. Harujunud soojenduse ja paksu riietusega. Homme kooli ei ole, tihti jäävad tunnid ära.

Introvertne ennast analyysiv, maailma mitte tähele panev fotograafiat armastav – laama sündroom. HM: yeah right

Mul on pisarad silmas. Haigutan. Kõrvapõletik. Ma olen loll, ei oska midagi. Mölageneraatorit ei tohi kasutada, pärast liiga palju mõttetud lugemist.

Mis on Eesti? Kultuur?

Järvega maa, merega maa. Miski õpilased jalutasid sisse ja üritavad küünlajalga klassile maha müüa. Kool peab koguma 1800 pesot lõpupeo jaoks.

Ma olen aru saanud, mida tähendab kodu. See on idealiseeritud mäletuspilt mõnest kohast ja selle hingest, inimestest. Baseerub mis sinuga sela juhtus.

Juba praegu on sellest reisist kasu. Ma tean nüüd rohkem, kui kunagi varem, et mis mul puudu on, armastus, see õige inimene. Ja ma tean, et see peab olema see õige inimene, mitte keegi teine muu. Naljakas, et ma armusin susse unenäos. Ma ei tea, kas see oled sina, aga su naeratust ma juba tunnnen.

Nagu naise ja mehe kehad moodsutavad koos terviku, teevad seda ka nende hinged. See inimene, kellesse armud, võib olla see see õige või siis mitte. Kuid usun, et minu jaoks on see ainule võimalus leida, kellega koos olla. Ma ei suuda olla kellei poisssõber utilitaarsusest, harjumusest, füüsilisest tarvidusest. Mul pole vaja karta oma võhiklikust armastuses, kui ta on õige, siis kõik klapib. Ma olen omas rütmis, tema omas ja meie rütmid moodustavad ühe (lausa füüsikateadus!)

See on see tühjendamatu kurbus, põhjatu igatsus, mida ma niiväga naudin. Mul ei olnud õigus kui ütlesin, et nüüd siin Argentiinas tean, ei, ma olen alati teadnud. PH: Kalki. Teadsin siis, kui käisin rattaga hommikuti pirital rannas veepiiril sõitmas. Enne kooli. Ja Pirita metsas puu peal istumas. Puu on nüüd maha raiutud, Pirita rand teasel pool maakera aga mu tunne on sama. See on su põhjatu igatsus, ürgne. Minu armastuse aseaine. Hea et kooli tulin. (30.09.04)

Ei, see ei ole enesehaletsus, sest ma olen uhke. Ma olen rahul sellega, kes ma olen. Ma ei tahaks olla keegi teine. Mina olla on väga huvitav. Ma olen rahul oma peegelpildiga (riided seljas) kui tunnen, et pean olema parem oma armastuse jaoks, käima jõusaalsi ja õppima. See käib risti vastu minu ideele igavesest kokkusobivusest aga kes ütles, et armastus on ratsionaalne. Mind see ei sega.

Minu tüdruk on vagur ja armas ja temaga koos läheme hulluks ja teeme lollusi, vallutame maailma.

Tunne oma südant ja ta juhib sind sinna, kuhu on vaja minna. Räägi vaikselt ja sind kuleb su armsam, räägi kõveminija sind kuulevad su sõbrad, karju ja sind ei kuule keegi. Ole vait ja oled üksi.

Pessimist. Kui mina selle peale tulin, siis on keegi teine selle juba kindlasti kirja pannud.

Optimist. Kui mina selle peale tulin, siis ma olen sama tark kui need suured mõtlejad.

11:12 50min veel tuned. Mis on ta nimi? Kui sama käega proovida käe varju joonistada, saab väga erineva tulemuse. Miks pardi prääks ei kaja? Teaduslik seletus? Miks fail.

Klassis on koos minuga 22 opilast. Tänased andmed. Mata õps ei ole alati matas päris kodus. Mitu tonni tinti raisatakse aastas igavusest kritseldades ja palju selle peale tootunde läheb? 11:23 uni

Põrand on kaetud paberiprahiga, seined on täis kritseldatud nagu peldikusein. Leidub MSN aadresse. Kõrges laes on hulganisti plekke. Vähemalt ühest kohast on läbi tulnud vett. Õps tuli küsis mu pinkari käest, mis ma teen. Ta vastas, et ma kirjutan. Meil on informatiivne ja vestlusandekas klass. Ma ei olen täheldanud klassi hulgas üldist tahtmist pingutada. Kui ei viitsi, siis ei viitsi. Lased ennast lõdvaks, ajad jalad pikali ette, laskud toolil madalamale, sirutad käed välja, haigutad, laulad, ajad sõbraga juttu, jälgid kuidas haruldane kärbes, talvel on neid vähe, jätkab oma eluteekonda lenneldes tarkusetempli kritseldatud seinte vahel külmale maale, haigutad veel, vahid seina, ootad natuke, sööd saia, ajad sõbraga juttu, lauald teistega koos viisijuppi, karjud midagi, kolistad tooli ja lauga, vahel isegi musikaalselt vastavalt andele. Kui paljude seda teevad muutub kilin-kolin kõrvulukustavaks. Heida pilgu vihikule, keerad kriipsujukule kaane peale, mapi kinni, pastaka tasku ja kell 12.00 lähed siit sõpradega ära. Tipo Nada.

VII – Mina käin koolis

Minu tulemused põhikoolis ja edaspidi, geneetiline pärand (solvang kavatsemata) ja võrdlused teiste vahetusõpilastega ei anna mulle põhjust pidada ennast ülemäära intelligentseks või kiire taibuga isikuks.

Näiteks: lõpetanud hispaania keele õpinguid eratundides koos personaalõpetajaga, läksin eelmisel sügisel Tsiili. Olin tegelenud hispaania keele õpingutega oma võimete piiril. Siiski oli mu keeletase nõrgem kui Laural ja Anettil, kes tunde ei võtnud. Selle fakti põhjal pean loogiliseks, et nad on minust ka hiljem kiiremini edasi jõudnud. Tegelikud andmed mul aga puuduvad. Ma ei tea kas nad kirjutavad, loevad või teevad karutantsu. Usun, et kõik peale viimase on tõenäolised.

Sest minu vaatlused näitavad, et seda, mis muinasjuttudes, ei juhtu. Kui jutustuse peategelane jätab oma süü tagasilükkamata, siis imeliste asjade imelisel kokkulangemisel langeb kangelase peale haldjalik seebivaht ja peseb ta süüst puhtaks.

Ma ei ole pidanud sobivaks, ennast kaitsta.

Minu psühholoogia töötab viisil, mis tõukab tagant välisvaatljea arvamust. Kui keegi arvbam must hästi, siis onmu soov seda säilitada, kui halvasti, siis on see kui solvang ja mulle pakub vaid

Minu kirjalik mittekaasatöötamine ülikoolis väljendus selles, et ma teinud kaasa esimese semestri kirjalikku kokkuvõtet. Teised tööd (suulised,) olen võimetele vastavalt kaasa teinud.

Igapäevaselt kandsin (siiani kannan) kaasas hispaania keele sõnastikku ja küsin või otsin välja, kui mõni sõna mulle segaseks jääb.

Siiski pean märkima, et msn ja tel. teel tehtud järeldused minu keeleoskusest ei anna täit pilti sellest, mis toimub. Minu isiklikud hinnangud oma oskustele on alati olnud emotsionaalsed ja vahest ka ebatäpsed ja alaväärtustavad.

Mõnikast süüd minu 2004 oktoobri andmeesaab kanda asjaolule, et minu kontakt perega oli pehmeltöeldes puudulik, mistõttu vähenes keelepraktika peale koolitunde. Oma kohtlase ja häbeliku iseloomuga panen endale süüks liiga vähest julgust initsieerida suhtlust koos võimalike vestluspartneritega.

IX – Lehmad on all väikesed ja vasakus nurgas

Täna sadas palju-palju vihma. Olen läbimärg. Olen õppinud oma puudujääke toiduga asendama ja ostsin viinamarju, valget šokolaadi ja jogurtit. Istusin maha kõnkanõlval, kust avaneb vaade terevele Parana rannikule. See lause kirljeldab kõiki Parana jõe mäekülgi, mina olen paremas otsas otse lennuki all. Tahtsin vaikse uinaku teha, kui päike pilve taha kadus ja vihma tibutama hakkas.

Sain läbimärjaks. Taskud seestpoolt, põksid tilkuvad. Tormasin sisse jäätisekohvikusse ja aplasusin naljatamisi ukselt jäätistm üsna kõlm oli. Jooksin edasi ja jõudsin Coctailini. Jõin ühe mate, käärisin sääred üles, võtsin ketsid ja sokid jalast ära ning asusin Naty maja poole kahlama. Naty isa laenas mulle oma vanakooli tresse ja pruunist nahast sandaale, mis tekid klapsuvat häält vastu põrandat. Kuna aluspüksid olid ka läbimärjad võtsin nad jalast ja lootsin, et teatav hõõrdumine kõva probleemi ei tekita. Läksime vaatama Naty ülesastumist igaaastasel tantsu-teatrikooli ülesastumisel. Rahvuslik Queca koos värvika rõivastuse ja lehvivate taskurätikutega jättis mu suu ammuli vahtima. Naty harrastab tangot ja tema grupi esinemine oli muljetavaldavalt pehme ja jõuline. Õhtu lõpetas pransuse rapi saatel moderne tants taskulampidega. Mis oli samamoodi tõsiselt vinge. Koer niutsub haledalt. Tema maailm on tagaõu. Peaks ta jooksma viima.

Koolis rääkis meie täna kanada Argentinalane seelest, miks Argentina 1. maailma riik ei ole, kurat võtaks.

Inimestel pole elu-eesmärki, pole enese distsipliini, oodatakse abi valitsuselt kui peaks ise tegema, valitsuse ülesanne on vaid anda head võimalused isetegevuseks.

Florencia helistas. Ma palusin vabandust, et saatsin selle kirja. Ta ütles, et ta teeb tööd küll ja on paljugi, mida ma ei näe gulisside taha. Geronimo kirjutas, et pildid on head aga ühe pildi peal näeb vanamees välja nagu tal oleks peas kasvaja (go realviz!)

Kui on vaõimalik kellegagi midagi juhtub, siis olen see mina.

Kõik läksid kodust ära, mulle ei öelnud keegi midagi, ma ei pääsenud majja sisse, käsisin Santa Fes. Põrutasin peatusest mööda ja kõmpisin jala tagasi. Oli hea fotovõimalus: 3 kusevat Argentina kauboid väljal. Eri vanustes väiksesest poisist halli vanameheni. Kõik oma sirges rivistuses. Suures supermarketis ostsin mahla, leidsin punase greibi ja vaatasin „La mala educacion” 16.11.04

Magasin kaua, kooli ei viitsinud minna. Ostsin misekdi tsitrusevilju, millelt tuleb koor ära süüa ja on hästi hea hapu. Käisin Mate muuseum-poes. Käisin uues sadamas. Magasin pargis pool tundi. Läksin koju sööma.

No Socio 3194 – Parana Video Club, Zomis Simon

Lehmad on väiksed all vasakus nurgas. Kaugemal on järv.

Hispaania pealinn on Barcelona

Lugu, mis on head on Depeche Mode – Enjoy The Silence

Tsiilis on maitsev ja marjarikas jogurt.

Vayase a infierno

Universidad Austral del Chile – opivad koos pargis, tundub tore

Ma voin lugeda 4 inimest kes mulle meeldivad. 1 2 3 4

Paljudele inimestele on tahtsad kauplused

Jaeinne ei ole vaga ilus. Maavarin (suurim vist) havitas 60ndaltel kogu linna ja seega on valjanagemine ysna uus.

Otsi netist atmosfäär

Entre Lagos shokolaadipood, konservid, kommid, maistused, saiakesed.

Chirimoia

Pomelos amarillos

Limones en malia

Ma olen loll vaike poiss. Pogenen maailma eest. Aneemia.

Otsi tahtis maailma problem ja motle selle kohta seisukoht. Hakka uudiseid lugema. Loe siiski raamatuid. Räägi palju inimestega. Jätka trennis käimist. Ole vaba! Lõbutse!

It´s easy to be part of the system. I Don’t think many people themselfes could kill an animal and eat it. We grow animals like freaking vegetables. – Austraalia tsikk.

Mannavaht.

2 liitrit mahla, 1 klaas manna, suhkrut, nii et on magus, piim.

Segada peene joana, nii et tykki ei laheks.

Crema de la semola

La mala educacion

Istun Universidad de los Lagos ees ja soon oma 490 peesost lõunat. 2 banaani, 200ml apelsininektar ning pähklite ja rosinatega jogurt. Olen üsna kohaliku vaate keskpunkt. No dude kasutavad nad siin ka. Pargi keskel on miski puust jublakas. Mul on 9 pesot kuni teispäevani elamiseks. Seega karm rahakokkuhoidmispoliitika.

I wount cry for yesterday, I would love to survive. On hommik 6.37 Istun hotelli arvuti ees ja surfan netis. Olen pesemata ja keegi mu toanaabritest istub WCs oma okseloigus ja ei vaevu midagi ette votma. Las ta siis olla, otsustan. Istun balkonil. Minu ees söögisaalsi kulgeb rutiinne vaatemäng ettekandjate, kohvi ja saiakestega. Kell saab 7.00 ja ma olen kohe ette võtmas same kõhutäituse tarvis. Ma ei tea täpselt palju lapsi ennast eile lapmi tõmbas. Ma loodan, et nad naudivad oma pühapäaevahommikut Chiloel. Chiloe suurusel saarel on merekarpe nii palju, et neid võib kasutada aiateede katmisel killustiku asemel.

Dallas public school child nutrition mark rinnas toimetab sõbralik tädike taigna kallal,e t valmistada juustuempanadat. Minu ees laual on veel 10t sorti teisi empanadasid kõikvõimailke täidistega. On ka midagi eestimaise õunapiruka sarnast. Koht on võimsalt lihtne ja rahvuslik Chiloe rannakõrts. Mingeid euronõudeid siin ei järgita. Koht on autentne ja iga järgmine lihatykk võib mind haiugusega mürgitada. Nägin ise kuidas tädike yhe praetud kana parilla pealt alla pillas. Joon mingit punast kohalikku gaasijooki. Lühidalt kokku votes sõidame me praegu bussiga. Vahepeal ootame niisama rõõmsalt bussi kõrval ka. Hah! Ma ei tea selle linna nime kus me oleme. Mul pole aimugi kudias ta siia tekkis, miks ta siin on. Ärge kasutage bussiturisimi.

Härra turist, teie abi vajatakse, et hoida seda kirikut töös. Ma kujutan ette et ma näen veider välja. Hah! Kõik piirid on minu peas.

Kohad kus Buenos Aireses käia.

Centro Cultural San Martin

Centro Cultural Recoleta

Centro Cultural Jorge Luis Borges

Foto Club Argentino – esmaspäeval 10:30 algajad, 12:30 edasijõudnud

Mees mängib kitarri, plärakast on elefriktseeritud bensiinigeneraatoriga.

Söögiaeg. 8 inimest läksid mereande sööma. Ülejäänud siis hamburgerit või pizzat shoppingkeskusesse :(

Traadita internet mäe tipul, tuus. UPS, vaja arvuti ära saata. 5 kevadrulli jooksu pealt. Vaja hostellisse jõuda, pole aega. Asja on toas, kell on yle aja. Mäe otsa ronides olin turistide vaatepunkt. Naeratades ronin mööda treppe. Olen vaba. Maailm on tervav. Ma näen inimesi selgelt. Uni kinos. Hosteli maja on sinine oranzide elementidega. Hotell on mängulava, siseõuelt on läbi akende kõik näha. Rikaste vanemate jõmpsikad kes saadeti siia lõbutsema. Mina kui energiline ebareeglipäarane. Minuga reisivad koos, 2 nätsu, halls ja vesi gaasita. Mõte kaotab oma sära, liiga paljud juba teavad seda. Ilmas on juba palju mõtlike selle ringi rändamas. Liiga palju mõttetuid turiste. Täna algab uus faas. Ma olen ilma arvutita. See tähendab ei mingit skype enam, mu failid ja mõtte on võimali, et kadunud. Ei saa enam kirjuta nii päevikule lõpp. Ma ei tea mis teised siin minust arvavad, mul pole mingit tagasisidet. Tegelikulöt ma valetan, on pilgud. Ma ei näe neid sest näe neis vaid oma mõttete projektsioone. Oma kartlike ideid mis ma neile pähe panen. VHK tahetakse oma ruumidest välja tõsta toob vaba relatsioon mu keele. Keegi ei tea sellest siin midagi. Ma olen ika see sama inimene, kas ma olen muutunud ma ei tea. Kas ma olen muutunud alates 15. eluaastast? Ei usu, kirjun. Nyyd kyll. Õpime rääkima palju keeli, ytleb keegi. Nahk on kuivaks muutunud. Millal ma leian kellegi enda sarnase, oma liigist, Kogu aeg olen yks ainus. Väljaspool listi, oma listis. Isiklik VIP. Käime ringi ja räägime millestki. Ma ei tea millest. Ei suuda yhilduda. Mul pole midgi öelda. Et ennast mitte korrata ma lõpetan nyyd. Häda ja viletsus. Tahan vaid lisada, et rohleliste rattamatkal läks samuti. Nüüd hiljem pole ma enam nõus, olen häbelik. Nii on. Mis siis?

Kaljuäärel lebab yksik punane plätu. Kas omanik kukus alla? Kui, nii, siis sai vast surma. Päris kõrge on. Mäenõlvad on palistatud tuulest tiritud ja räsitud majadega. 09:56 Los Andes.

Buenos Aires.

Manzana de las luces

Parque Zoologico

La Boca

Japanese Garden

Bosques de Palermo

Palermo Hollywood

Mataderos fair

La Recoleta

Museo de Artes

Quilmes Rock

Taditz

Kritzel

Aksel

Tedrik

Nyyd 16.02 olles hävitanud järjekordse pizza – ma pole 4 päeva jooksul midagi muud söönud, mõtlsein,miks ma selle tellisin. Aga apelsinimahl oli jääga parem. Olin enda arvates kavalja tellisin ilma, et mahla rohkem saaks. Kõht täis, nii on :)

Liiga palju ja liig aharva söön. Ma ei ela just tervislikult.

17.10.04

Sõidame bussiga Chile. Kuu on nii madalal, et kukub kohe taevast alla. Täna päeval sain kokku Lauraga, käisin YFUs ja ostsin endale polaarjope.

06:29 Uspallata

07:07 Punta de Vacas, Petronista

Tüdrukud lõbutsevad omavahel tüdrukutega. Posid üritavad neile muljet avaldada aga nad ei meeldi neile. O (Alaska) sa täna kuusteist ja tal on ees otsus kas juua või mitte. Teda veendakse jooma aga ta ei taha tegelikult. Muide, ma just tulin tagasi. Ma olen jälle siin ja võin teha kõik mida tahan. In the mind. Järelvaatlus tegelt siiski mitte ilmselt.

Naljakas, siiamaani isutvad 2 tydrukut ja haigutavad. Nad istuvad.

Seks, shue, oder, ni, ti

15.37 Argentiinlastele helistamise ja einestamise jaoks veider aeg. Olles skippinud hommikusoogi nelja magusa saiakesega olen ma nyyd karsieva peavaluga nälga suremas arvestades igasusguste varude puudumist minu kõhnas kehas.

Apelsinimahl on värske, suur kann jääga. Väga hea.

17.10.04 Aasta Argentiinas

WCs on kondoomiautomaadid, mille tegelik olemus on varjatud toreda tulpilegendi taha. Võttis aega enne kui aru sain millega tegemist. Buenos Aires on BackPackerite paradiis. Inimesed kirjutavad oma legende, raamatupoes on müügil Coelho vihik “Minu legend” Oma unistuste tätmine on samuti kommertsialiseerumas. Ennast peeglist vaadates on imelik.

Nii uskumatu kui see ei ole ma kirjutan seda olles peol, mis ei ole kuidagi minu pidu. Ma istun akanlaual miskis aiamajas. Mu selaj taga on puud. Istmiku all vast mõni ämblik. Igal pool ümber on purjus ja suitsetavad inimesed. Nüüd istun juba keset tuba ja kirjutan. Muutun aina julgemaks. Varsti lähen juba lavale kirjutama, et kõigile näha oleks – mina olengi see kirjanik. Mu vend on ka siin. Raadiost tuleb Barbie Girl. Ruumis on 20 umbes inimest.

Mul vee vaid see leht paberit, et olla grafomaan. Ma usun,e t selleks mind peetakse. Ma siiski ei läinud tantsima. Nüüd on paaristantsud ja ma olen faking üksi. Ma lähen jai stun isa ja sõpradega ma arvan. Satcha mingil põhjusel istub kurvalt üksi drinki limpsides. Nüüd tuli miski kutt. Carmen tantsib hästi. Nüüd on ladina-ameerika rütmid. Ma ei oska ennast liigutada. Tundub, etminul on siinkohal raske kaaslast leida. Mul on raskusi.

2847293 – CASA

098213008 – Mama

AV. Quilin 10300 Penalolon

Pere Santiagos.

X - Rekonstruktsioon

See on rekonstruktsioon asjadest, mis ma olen mõelnud ja üles kirjutanud. Põhiliselt on tegemist asjadega, mis on mulle meelehärmi valmistanud, sest siis kui elu põnevaks läks, ma enam päevikut ei pidanud.

Esimesel saabumise päeval mäletan udu, kõik oli pruun ja arusaamatu. Väikesest lennukist koos Geronimoga väljudes oli külm ja tuuline. Meile tuli vastu väike kaltse täis auto – Geronimo õemees, suures paksus villases puhvaikas mees paksu habemega. Istusime autosse ja sõitsime kuhugi poole. Kõik oli veider, ma ei osanud midagi arvata, siin ma siis nüüd olengi. Mõtlesin, et ma pole shokis, lihtsalt veidi üllatunud. Saabusime kuskile majja, sõitsime liftiga kõrgele korrusele ja seal oli üks naine, kes rääkis muga kiiresti hispaania keeles, ma ei saanud sõnagi aru. Esimese asjana saadeti mind teise tuppa magama. Üles ärgates sain teada kohalike nimed, mis ma järgmisele paberitükile üles märkisin ja seda tagataskus kaasas kandsin, kuni meelde jäid.

Kohalike elanike nimed oleks niimoodi:

• morena - titt

• horatio - vend

• geronimo - jumal

• gabriela - õde

• maria - teenija

Õhtul õnnestus mul öelda isale Vamo a cama ütlesin ma ükskord isale, mis tähendab, et läheme voodisse.

Kuu aega hiljem elades juba teises peres olen ma nendega koos supermarketis ja kirjutan mehest, kes naerutab last tantsides supermarketis lõunamaise liftimuusika taktis, 70 aastates mees koos 50 aastase tibiga valib kassas kondoomi, mereväelase välimuse ja kõnnakuga isa poksib kassa juures tugiposti, et teha kindlasks, kas Ikka hoiab. Kodus sööme, peale söömist on laud nagu sõjatander. Morella nühib laua kuivseepiga sodist puhtaks.

Käidud, tehtud, nähtud. Buenos Aires, uus pere, uus kodu. Buenos Aires oli minu jaoks väga kalk. Võib-olla mõjutas veidi ka see, et nägime tulekahju ja surma. Mingi tähtis maja keskuses põles ja üks mees kaotas keset peatänavat oma isa. Karjed „Papa, papa, por favor” mattusid ümbritseva inimmassi kiheluses. Vaatama seda spektaaklit me jääda ei tahtnud.

Salvador Dali 100. sünniaastapäeva näitus oli väga meeldiv üllatus, mis päeva meeldivamaks tegi. Seinal olid ka n.ö. sõnaraamat kujundite lahtimõtestamiseks ja seletavad tekstid autori hingeellu.

Bussisõit tagasi Paranasse äratas mind veidi enne Santa Fe’d. Enne koju jõudmist jõudsin teha veel terve hulga maailmavallutusplaane, mis said hiilgava lõpu toidumürgituse näol. Järgnev kodusveedetud päev märkis pea nädalat, mis koolist puudunud olin. Tänagi, kolmapäeval, tundidesse ei läinud. Koolis siiski käisin – vahetasime Geronimoga vana kooli uue vastu. Homme näeb, mismoodi see asi välja hakkab nägema. Uus koolimaja asub keskplatsil ja on ära toodud Argentiina vaatamisväärsusi kajastavas raamatus, mille Buenos Airesest ostsin. Radiaatoreid neil siiski ei ole.

B.A.’s õnnestus veel hankida suur Argentiina kaart, mis nüüd mu uue toa seina kaunistab. Veel pole jõudnud osta punaseid knopkasid.

Sammud trepil. Vend vist tuleb. Ma olen kahevahel. Kas teha shutdown ja olla ülimalt sõbralik, minna patsutada õlale ja pärida kuidas käsi käib ja eluke veereb või siis mitte.

Kas olla ülimalt viisakas ning sulgeda arvuti või jääda nagu ma olen.

Uskumatu, kui hea võib üks imeõhuke koogiviil maitsta, kui sa pole 2 päeva mitte midagi söönud ja ainult musta tee peal elanud. See leht on täpselt see kohta, kust teada saada, mis värvi sokke ma täna kannan. Iga teravmeelsem mõttesähvatus on puhtalt juhuslik kokkusattumus, mida ei tohiks kuidagi minu isikuga seostada.

Lapsed pommitavad mind küsimustega mõlemalt poolt. Ma ei saa mitte midagi aru, sest ma ei suuda jälgida. Uued küsimused lendavad peale igast ilmakaarest ilma, et ma jõuaks suudki lahti teha. Lõpuks lahendab kõik prantsusekeelne „mierda” ja nägu on kõigil naerul, sest on leitud ainumas sõna, mida kõik koosviibijad teavad.

Korn „In place” karjub mulle kõrva ja ma lahkun ruumist. Kelis’e „Good Stuff” ja ma olen tagasi. Väike poiss kargleb minu kõrval ja teeb kätega imevigureid. Mis on minu lemmik klubi, jalgpall, ja mu vend on kohal, et pakkuda abi internetti saamisel. Meil on üks väga vähestest kodudest, kus on püsivalt internet ja seejuures veel traadita. Siin on see ime. Ma ei näe midagi ja midagi ei ole vahet, sest ma tean, tunnen, ja karjun. Sügaval kasekesed laulavad. Mis siis veel. Mul ei ole enam kõhuhäda aga viimane söömaaeg oli tõeline usuhüpe.

Tüüp, kes pidi usast kaamera tooma, on juba siin. Tuleb leida muu võiamlus. New Yorki piletite hinnad olid liiga kallid. Saaks nädala seal veeta 12 000 eest, kuid siis peaks kaamera leidma vaid 10 000.- eest. Minu väljavalitu maksab aga 18 000.-

„Palju sa kaalud,” küsiti mult täna söögilauas, „ja kui pikk?” Igatahes valgus on ilus, päev päikeseline. Mu Mojo on tagasi, homme lähen kooli – täna oli õpetajate streik.

Siin suures riigis väikeses kohas elades tunnen palju rohkem mida see tähendab (olla suure riigi väikese linna leanik) On paremini arusaadav misk tuleb enne ära käia nuustakul ja miks inimesed välismaale vähem reisivad. Lihtsatl oma koduvabariik ei saa kunagi tühjaks kohtadest mida näha.

„Pead aitama!”, käratas vend G mu peale. Aga ma ei oska midagi teha oli minu niru vastus. Siis koristasime laua ära. G läks trepist üles, mina jäin teed valmistama. Tee valmistamine käib vanamoeliselt plekkkannu ja gaasipliidi abil. Joon suure tassi teed, 5 lusikatäit suhkrut, mis annab selle tassi kohta vaid veidi maitset ja sidrunilõik. Läksin siis vaikselt mööda treppi, tassi või balansseerides üles ja nägin 2 korruse vannitoas vaid aluspükstes venda. Tahad aidata, mõtlesin küsida aga mõtlesin ümber. Kui uuesti ümber mõtlesin ja seda ütlema hakkasin lendas uks juba kinni.

Käies Eestis koolis oli minu põhi mõtlemisaineks see, kuidas peaks koolisüsteemi ümber korraldama, et õpilased oleksid motiveeritud ja stressivabad. Käies koolis Paranas, kirjutasin niimoodi.

Ilus linn väljas on hall ja minu see on igatsus. Edasine on see, mis ma olen oma rebitud, veeplekilistest, puuduvate lehtedega märkmikest leidnud. Nad ei püsi mul iial liiga kaua, kaovad ja lähevad katki. Ma tahtsin kuulata muusikat aga märkasin nüüd et mu korvus on vaid vaikus. Sõna ei tule enam lihtsalt, nad tunduvad ümarad ja mõttetud või siis kandilised, nurgelised ja ei sobi kokku, ei moodusta ühtlust. Ootame veel. Kirjutame kunagi hiljem, kui mõtted on saanud valmis.

Meie klassi uks suletakse toolibarrikaadiga viisil mis tingib istme jalgade asetamise uksest sissepoole jääva põranda nõgususse; me ei lase tõmbetuulel ust lahti puhuda. Mõnedel akendel puuduvad klaasid. Täna jälgisin imestusega kuidas üks uskumatute võimeteta tüdruk valjus klassist ja üritas tooli väljastpoolt uksele ette tirida. Kahjuks jäi jäärapäiselt materiaalne uks tüdruku ja tooli vahel ega andnud järele võimatule soovile kinnisest uksest, mida ta igatses.

Põnevaim uudis sel nädalal oli, et on tulemas kooli desinfektsioon mille kaigus mullased parandad puhtaks pühitakse.

Geograafiatunnis tõstataks õpetaja küsimuse, mis on hüdropoonika. Mina ei vastanud, üks inimene tõstis käe.

Argentina majandusekäsitluses eksisteerib termin „La cuesta del Enero” mis tähendab jaanuarikuu majanduslikku depressioon eelnenud suurte peokulutuste tõttu.

Daltonism on värvipimedus.

Tšiili reisi kogukulud olid üle 7000.- krooni.

Hilisem väikeses kirjas sissekanne minu märkmikus mainib järgnevat: „Hämmastav, ma oleks võitnud nii ajas, rahas kui ka närvikulus kui ma poleks teinud mitte midagi. Hämmastav!” Saadud kogemusi ma sisse ei arvestanud.

Järjekorrad ei ole Argentiina ühiskonnast kaugeltki kadunud. Varahommikul, enne pankade avamist, on uste taga seisvate inimeste rivid. Nii ka pärast. Tööintervjuud toimuvad järjekorra baasil, peatänavate liiklus on mõnikord kergelt häiritud. Esimesel päeval Buenos Aireses lugesin Florida tänaval 80m.

Esimene peatükk, „Raudne tuulelipp”

Istun kohal kus Natalia ja tema sõpradega peitust mängisime. Puhub tugev tuul ja sasib hiirekõrvul pabereid minu mapi kulunud äärel. Järsk iil kannab ara Daniela kaardi, kus seisis „te kiero” November, taevas on hall. 11.11.2004 15:03

Ma ei konformeeru siinses ühiskonnas, ütles mu uus isa. Tal on õigus.

„Sina tulid siia õppima,” lausus vend: „kui sa tahad mulle midagi näidata, siis ma vaatan.”

Minu tähelepanekud. Ma olen siin uus, eelnev ei määratle kuidas mind vaadeldakse siin, ilma tõendita mind ei usuta. Üleliigne surve lõksus isikule tingib häbi, valetamise.

Parana rand. 18.21

Liiv, liiv. Paike loojub. Laine laksub, on veidi jahe. Kõndisin, et leida kohta kus olla. Siin on hea. Täna on neljapäev.

Täna on reede, 12.11.04 On vaga vara, hommikul läheme klassiga Santa Fe õlletehasesse. Õlut ei joo, me oleme alaealised. Õhtul lesin rannas. Mõnus. Meeleheitlikud püüded kinnitada endale, et on. Kohu peale ronib perekond ämblikke. Üksik rattasportlane punase kiivriga rahuldab ennast põõsas. Masendus.

Mis on kool ja noorus ja kuidas mulle hea tundub.

Nooruses on inimesed.

Noored on aktiivsed ja energiat tais. Kergesti impressitavad. See on parim aeg õppimiseks. Kõik muu on järgnev.

Mulle meenub nüüd kuidas ma ühel eluetapil käisin igal hommikul rattaga Pirita rannas, Pirita metsas. Vara, enne kooli. Siht oli jõuda vana puuni jõekaldal, mille okstel oli mu lemmik koht istuda. See puu on nüüd maha raiutud. Tunnen, et olen vana.

„Bloody hell, life is for living! Dont waste it baby.” Ütles keegi purjus rokkar. Tal oli õigus.

Õppimine peab olema huvitav ja järjepidev.

Eesti näitlejate vanem põlvkond on väidetavalt suurjoodikud. Kuulujutud, alusega.

Tänaste highlightide hulka kuulub Daniela ema välja kutsumine, ma irvitasin tükk aega pärast ja väänlesin voodis.

Saad oma mojo tagasi kuu aja pärast.

2 kontakti trummiõpinguteks.

Leidsin endale ujula. Ükskõik mis ajal iga päev, 10 päeva järjest maksab 20 peesot ehk umbes 100 eeki

Tavalise telefoniga ma veel helistama pole õppinud, kulutan aga oma mobiili kõnekaarti ja maksan hingehinda.

Romanovi pean vist vaatama minema üksi, Anita on haige. Danielaga läheme vist pittu.

Matiasel on sünnipäev ja Ale ning sõbrad on seal. Ma ei taha ilma kingita ka sisse trügima minna. Pealegi mind pole kutsutud.

Ellujäämisõpetus.

Tunne oma area repi. Tema on see põhiline inimene, kes YFUle midagi teada anda võib. Kui tema on nõus ja pere ka, siis võib rahus reegleid rikkuda. Mina olen käinud La Pazis (koos Area repiga), 3 korda Santa Fe’s (neist 2x üksi) ja Buenos Aireses koos fotograaf Diegoga ajalehest.

Tead seda tunnet ja maitset kui oled sama nätsu liiga kaua närinud. Kuidas ta muutub aina jäigamaks ja jäigamaks, kaotab oma viimasegi olemuse ja kõik mis sa tunned on vatt sinu peas. Selline on Parana minu jaoks nüüd.

Märkmikku kirjutatud read on lihtsad ja kirjaoskamatud, meeleheitel. Maailmaparanduslikud. Suure tahtega muuta haridussüsteemi, võimalik, et arvestades vaid ühe kindla rühma (minu) vajadusi. Idee põhipunktid oleks.

• Tundide arv sama

• Õppimine materjalide kaupa

• Suhted õpetajatega sõbralikud, ilma negatiivse innustuseta. Õpetaja inimene meie keskel. Ei tekita hirmu küsida, ka lolle küsimusi. Austus õpetaja vastu tekib toelistest teadmistest, ei ole fakte – tekitatud. Nõuab kõrgkvaliteedilisi isikuid entsüklopeediliste teadmiste, uue tehnoloogia kasutamisoskuse, õppimisvõimega. Oleksid paremini makstud kui ministrid.

• Õppimine niikaua kui asi on selge. Süsteem ilma igasuguse viisaaastaku plaanita, sihiks kvaliteet. (PS: mu kätel on mingid kollased plekid, süvenesin teemast kõrvale :)

• Mentaliteet, et õppimine on lahe, põnevusel teisel kohale peale armastust. Tark olla on meeldiv, maailm on mitmekülgsem, elu huvitavam.

• Innustav, lõbus koolikeskkond.

Küsimus iseendale. Ma olen Lõuna-Ameerikas. Miks ma ei uuri kohalikku (väga rikast) kultuuri. Miks, sa jobu, pea üheski muuseumis pole käinud. (Parana sündroom) Miks, fakk, sa raamatuid ei loe (Zabalegui efekt)

Hinnang kohaliku elu kohta – „Noorus on nagu noorus igal maal, nad ei tea liiga palju.„

Retsept edasiseks inspiratsiooniks – „Lesida rannas :)”

Hinnang pere kohta – „Peret on siiski vaja vahetada, nad on ehtsad energiavampiirid...”

Mu linnas on üks ajaleht (el diario), sellel on tabav pealkiri – „El Diario”

Kvaliteetne kirjanik võib palju lollim ja aeglasem olla kui kvaliteetne blogija.

You need to read books, to write books.

You need to have words to write books.

Diktofon on parem kui märkmis?

12.11.2004

Urquiza park, vaatan Aidat.

Seoses ühe mailiga meenus mulle päev, kui olin lennujaamas ja ootasin lennukit Argentinasse. Olin saanud smsiga teate, et viimased rahad on siiski üle kantud.

Istun Frankfurti lennujaama ainsa pistiku juures põrandal ja laen arvutit. Samas ootan ka Buenos Airese lendu. BA’s olen 2 päeva sissejuhataval kohtumisel teiste vahetusõpilastega ja siis lendan Paraná linna Entre Riose osariigis, kus elan kuni 16. augustini piirkonna esindaja Jeronimo Gaidani juures. Seejärel kolin Zabalegui perre (nad on hetkel BA's oma last Mattiast U.S.A.’sse vahetusaastale saatmas) Minu isaks saab olema ehitusinsener, mul on vennad Jeronimo as ning õed Morella ja

Rohkem ma praegu ei tea, sedagi öeldi mulle Tallinna lennujaamas.

Kirja saadan sulle ära siis kui internetti saan.

PS: täna on 2. august ja me lugesime Laura ja Annelyga paar päeva tagasi

sinu kirja. Aitäh.