· nyc

New York City

2003

Sõbralikud inimesed. Paljudes kohtades traadita nett. Kehv toit (v.a. idamaine või muude rahvusvähemuste oma). Elu keeb 24h. Raske on nimetada asju mida NYCis pole. Kohaliku elaniku üllatamine on väga-väga raske. Kui inimesel hakkab NYCis igav on viga temas endas.

Seisan keset tänavat ja vahin üles, suu amulli. Ma ei ole kunagi varem nii suuri maju näinud.

Buss on täidetuid siltidega stiilis paku vanurile istet, hoidu komistamast, ära häiri bussijuhti, ära löö pead ära, ära räägi mobiiliga – see segab teisi reisijaid.

Pilvelõhkujad – kui hiiglasuured küünlad ilmatusuurel Manhattani tordil.

Ajakava:

Neljapäev 10. Juuli - Lendame NYCi

Reede 11. Juuli -  Saabumine

Esmaspäev 14. juuli – kino.

Teisipäev 15. juuli – saame kohviku wifi passi.

Reede 18. juuli – muuseumid.

Laupäev 19. juuli – käime sadamas aga laevu enam ei välju.

Pühapäev 20. juuli – Kruiis ja rand.

Esmaspäev 21.juuli – kino ja viimase õhtusöömaaeg.

Museum of Natural History

Lowe Theatres Multiples Cinema – vaatame Dirty Pretty Things

3 tunnine City Cruise ümber Manhattani

Museum of Modern Art – Ansel Adams, Andy Warhol

Guggenheim Museum – Picasso ja moderne kunst

Bryant Park

Central Park

Vietnamese Park

Urban Outfitters

H & M

GAP

Macys

Battery Park

South Street Seaport

Empire State Building

Cityride

Intrepid Sea And Air Space Museum – 3D simulaator, mis on täilik jama

NYC

Kahtlemata on NYCis igat sorti kriminaale – huligaane, pettureid, röövelid ja muid pätte. Mina ühtegi ei näinud, v.a. muidugi tavalised tänavascammijad. Manhattani keskel valitses mind täielik turvatunne – kui petlik, ma ei tea -, sest röövimist ma ei kartnud. Bronxi ega Harlemisse ma siiski öösel kolama ei läinud. Vahest on sealgi ohutu, kuid iialgi ei või teada. Politseinikke ühe m2 oli 1 koht peale koma. Tihti seisis neid tee ääres lausa rivis: nii jala, mootorrattal kui hobusel. Linna elus mängivad nad nii korrakaitsja kui turistipeibutise osa – pilt sinust politseiniku ja tema hobuse kõrval poseerimas, on lausa kohustuslik. Mulle kerkis vaid pähe, et ratsapolitseinike näol peab Ameerikalik püsinaeratus tõesti paika.

Autojuhid on uskumatult viisakad. Inimestele otsasõit on neil seal ju seadusega karistatav.  Peale NYCist lahkumist kardsin tõega, et jään Tallinnas lähipäevil auto alla – punase tulega tee ületamisest oli saanud juba kindel harjumus. Õnneks sõitsin kohe FOLKile, kus liiklusolukord veidi rahulikum oli.

Inimesed on sõbralikud, kuid üsna pealiskaudsed. Tänaval võib iga inimene sulle vestluspartneriks olla, kuid pikemat sõprust nii kergelt ei sõlmita. Näiteks andsin paarile inimesele oma e-maili aadressi ja palusin kirjutada, ise nende kontaktandmeid küsimata mõeldes, et kui on huvitatud, siis küll kirjutavad. Siiamaani pole kirjutanud.

Isal on harjumus mängida kaarte kõigis „eksklusiivsetes“ kohtades, et siis pärast sõprade ees uhkeldada. Seekord mängisime kaarte South Street Seaportis, South Street Seaporti läheduses ja Muruplatsil veidi enne Riverside Parki (kuhu me lõpuks ei jõudnudki).

Ajalises järjestuses leidis nimetatudest viimane aset esimesena – 13. juulil, meie esimesel laupäeval Suures Õunas. Kõndisime mööda rattateed ja selle kõrval proovides mitte liiklusõnnetusi põhjustada . Möödusime Javizi keskusest, kus me lõpuks ei käinudki, 43, tänava sadamast, kust nädala ja ühe päeva pärast sai alguse meie ümber-Manhattani tripp, vahtisime halli nägudega laevade väljumisaegu, mis olid krüptiliste Amide ja Pmidega varustatud, otsustasime, et sel päeval ei sõida ja see ei õnnestunud meil ka järgmisel laupäeval, sest siis saabume üldse valel ajal, kui laevu enam ei väljunudki, ning lõpuks maabusime murulapile, kus veetsime lõbusa pärastlõuna mängides kaarte ja võttes päikest. That’s all. Päev ilusti ühe lausega kokku võetud.

Metroo

Metroo on üks igavesti mugav asi kuid enne kui taipan, et sõnadel DOWNTOWN ja UPTOWN in vöga kindlad tähendused, sõidan Central Parki asemel Brooklyni. Et selliste äparduste peale väga palju raha ei kuluks, olen eelnevalt soetanud UNLIMITED RIDE METROCARDI ja linna Manhattani kaardi.

South Street Seaport

South Street Seaport on Euroopalik sadam/muuseum/kaubamaja/söökla, eelkõige aga mõnus lebotamise koht - vaatega jõele. Olemas on isegi traadita nett ja mugavad lamamistoolid. Viimased on küll kahjuks põranda külge kruvitud ja endale sobivasse kohta neid tarida ei saa.

Viimane päev

Viimasel päeval tuleb lennujaama poole suundumist alustada vara – meie alustame oma 5 tundi enne lennuki väljumist ja jõuame üsna täpselt. Kuna raha on ära kulutatud, siis valime odavaima võimaluse – bussi hotellist otse lennujaama. Hinnaks 16$ nägu. Kell 14.00 ja mõed minutid korjab mikrobuss meid nurgalt üles ja viib kesksesse jaama, kust stardivad suured bussid kõikidesse lennujaamadesse. Bussis on 44 kohta. Pilet tuleb varem hotellist ära osta. Kui piletid pole, lendad bussist. Minu isa on pileti ära kaotanud...


Neljapäev 10. Juuli

Lend NYCi

Lennukis kohtume veidra vene naisega. Ta sõidab USAsse abielluma ja on veidi elevil. Kuuleme, et mehed on alamad loomad, kes mõtlevad ainult oma riistaga. Seega on iga taolise eluka kõrvale vaja tarka naist – perekonna tõelist aju.

Venemaal olevat USA viisa saamine tõeline peavalu. Arstlikud kontrollid, asjaajamine ainult Moskvas ja mitte kuskil mujal, pikad järjekorrad. Ühesõnaga tükk tegemist. Kogu kamm võtvat pool aastat, kui siiski õnnestub viisa saada. Võrdluseks võin öelda, et kui olin vajalikud vormid täitnud ja saatkonnas vestlusel käinud, tehti viisa mulle sama päeva õhtuks.


Reede 11. juuli

Esimesel õhtul peale hotelli saabumist läksime välja jalutama. Käisime Times Squarel ja selle ümbruses. Hotelli otsustasime naasta alternatsiivset teed mööda. Eksisime päris korralikult ära. Kuskil 8. avenüü kandis sõime umbes 5$ eest viilu magusat „Hawaii“ pizzat ja üritasime uuesti hotelli leida. Toidu seos pizza või Hawaiiga jäi meile saladuseks. Korduvalt teed küsides eksisime kõigepealt veel rohkem ära, siis avastanud, et liigume üldsegi vales suunas, saime siiski kuidagi Madison Square Gardeni juurde. Ise me sellest teadlikud ei olnud, kuid kiire küsimus möödujale selgitas meile olukorda. Hotell Pennsylvania, meie peatumiskoht, asus lähedal, kuid siiski õnnestus meil veel enne sattuda Bryant Parki. Vot sulle head suunataju.

New York Citysse jõudsime reedel, 11 juulil, õhtul kell 8. Lahkusime 22. juunil 14.00 hotellist. Sõitsime umbes 3 tunni jooskul JFK lennujaama poole, mis kulmineerus meie saabumisega kella 5 paiku.


Reede 18. juuli – muuseumid

American Museum of Natural History

American Museum of Natural History ehk Ameerika loodusloo muuesum on üks suur maja Central parki kõrval. Käisin seal üksi, sest isal oli vaja tööd teha. Jättes ta Bryant Parki arvuti taha, istusin metroo peale ja sõitsin kohale. Panin esiti peatusega mööda ja sattusin liiga kaugele. Jalutasin siis veidi maad tagasi ja olingi päral. Kohapeal tuli välja, et statiivid on lubatud :| Ronisin tagasi metroo peale ja tõin hotellist statiivi.

Vaadata oli palju, mina üritasin kõik nähtu ka jäädvustada. Kindlasti see ei õnnestunud. Kõige huvitavam oli minu jaoks väljapanek vaikse ookeani saartest: Samoa, Cooki saared, Fidži jne

Lõputult väljapanekuid orgaanilistel teemadel: plastikvaalad, puitdinosaurused; ahvid ja inimesed; muud elajad. Suur läbilõige hiiglaslikust ja igivanast puust. Filmid geenidest, loomadest, loomade geenidest, inimestest, kultuuridest. IMAXi kino. Tähistaevas ja maavarad. Vahemere saarte kultuurid. Ürginimene. Ürgloomad.

Guggenheim

Guggenheimi muuseum on üks igavesti lahe maja, kus põhiliselt leidus vaatamist kellelegi teisele peale minu. Ehitise veidrad kurvid lõuendiks modernse kunsti soperdistele, olid vaid paar kõrvalist saali täidetud töödega, mis suurele kunstivõhikule midagi pakkusid. Selgus, et tegemist on impressionismi ja realismiga. Neist eelistasin viimast. Võiks ära märkida, et nähtud tööde hulgas oli ka Picasso, kahjuks mitte kõige kuulsamaid, töid. Hiljem, kõik see gunzt nähtud, pidin tunnistama, et meie oma Viiralti taiesed meeldivad mulle ikkagi kõige rohkem.


Laupäev 19. juuli – käime sadamas aga laevu enam ei välju

Intrepid

Sõjalaev Intrepidi tagumises otsas on suur Dolby heliga kinosaal: iga tund näidatakse Ameerika sõdurite kangelaslikkust maailmakorra hoidmisel. Laeva keskel mõned lennukid ja värvilised, aegunud väljanägemisega konsoolid infokildudega USA sõjaväe kohta. Ninaosas simulaatorid, kus külastaja topitakse koos suure televiisoriga ruumikasse kasti ja raputatakse – umbes 5-10 minutit. Laeva tekil on rohkesti lennukeid, leidub ka mõni tank. Kõik nad on plastikmudeli väljanägemisega kuid väidetavalt siiski ehtsad. Intrepidi kõrval paikneb maailma ainuke tuumaalveelaev, kuhu tavakodanikel liigipääs.


Pühapäev 20. juuli – Kruiis ja rand

Laevatripp ümber Manhattani

Laevatripp ümber Manhattani võtab aega veidi alla 3 tunni. Näha saab Manhattanit iga nurga alt, kümneid saari ja sildu, Hudsoni ja Harlemi jõgesid, Yankee staadionit ning muidugi ka Liberty Islandil seisvat vabadussammast. Kogu reisi jooksul röögib giid sellest, mis paremal ja vasakul ning näitab kätte kõik teele jäävad vaatamisväärsused – raske on midagi maha magada. Reisi soovitan veeta laeva ninas, sest sealt on parim vaade.


Esmaspäev 21.juuli – kino ja viimase õhtusöömaaeg

Esmaspäevane kino Bryant Parkis

Tuledes säravad pilvelõhkujad kõrguvad ümber roheluselapi täites õhu imelise helendusega, justkui pideva videvikuga. Raamatukogu tagant, väikese bussikese aknast projetseeritakse mustvalge kiirtekimp üle inimeste peade, ekraanile, mis päeval on osa purskkaevust, öösel aga täidab kinolina ülesannet.Näidatakse vanu filme. Hitchcock, ..., ..., ... . Kuid enne tuleb Looney Tunes. Vallandub kätemeri. Terve park voogav rõõmsates emotsioonides: inimesed tantsivad, hüppavad ja kargelvad, vilistavad ja laulavad kaasa. Järgneb HBO intro, mille lõppedes tormilised ovatsioonid vaibuvad. Hakkab film.

Viimane õhtusöömaaeg

Bryant Parkis kallab vihma. On kosta sammude müdinat – inimesed nimelt jooksevad. Vaid need õnnelikud, kel vihmakeep üll või -vari varjuks, jäävad filmi edasi vaatama.

Sadu on üsna tihe, järsku polegi enam nii soe. Tavaliselt, kui vihma sajab, on kuulda vihmavarjumüüate hõiklemist. Kus nad nüüd on?

Niisiis – jookseme, meie mainitud varjuomanike hulgas pole – või õigemini jooksen, sest isa on kaugele maha jäänud ja jooksusammud kiirkõnni vastu vahetanud. Tormamisest väsinud, varjun räästa alla ja ootan isa järele. Mööda 6. avenüüd jõuame 36. tänavani, kus asub meie lemmik söögikoht. Köök on kahjuks suletud. Tuttav tüdruk vabandab ja laiutab käsi. Lahkudes soovitan uksel menüüd uurival jaapani paaril mõni teine koht otsida. Jooksevadki kähku taksoni, märjaks peaaegu ei saag. Heites pilgu järgmisesse hiinakasse, veendume, et seegi on suletud. Seame sammud teisel poole teed, kus terendab kolmas hiinakeelne silt. Aknast ei paista ühtegi klienti, kuid uks on siiski avatud. Eikuskilt ilmunud kelner juhatab meid lauda: me valime teise, vaatega köögile, ning istume sinna.

Valmistanud tellitud, kusjuures väga euroopapärased, hiina toidud, kokad lahkuvad – koht on ju tegelikult suletud. Jääme omanikuga üksi.

Sammude plärtsudes läheme hotelli, joome Central Perkis tassi teed, sõidame liftiga üles jälgides monitorilt lõiku CNN Kobe Bryanti süüasja *special-*ist ning magame oma viimase öö New York Citys.

Back to Index