Thomas Manni Üksiklased

Thomas Manni üksiklased on eripärased tegelased. Imelaps Bibi lennutab oma imelise klaverimänguga rahva sekka kujutlusi öökullidest ja metsaloomadest, Mooses, Joosua ja Aaron loovad metsaloomataoliste inimeste ette pildi imelisest maailmast teisel pool punast merd ja juhibki nad sinna. Inimesed küll kaotavad tihtipeale selliste imeliste pildid silmist ja laskuvad madalusse ja triviaalsusse, mis on neile nii omane, kuid jällegi on üksiklane, kui superkangelane platsis ja päästab päeva.

Mann tõstab üksiklase mõnikord lausa jumala staatusse, kes mängib rahvamassidega, nii kuidas ise soovib. Ja rahvas on nii mõistmatu, et märka jumala ebaperfektsust, ei pane tähelegi vigu ja nõrkusi, mida jumaldatud üksiklane märkab igal sammul.

Hieronymus ei ole rahul elukorraldusega ja neab kombelõtvust, mis üha tavalisemaks saab saksa väikelinnas, kus noored mehed iharalt kunstikaupluse ees üht teatud maali silmitsevad. Manni tegelane paneb pahaks maailma näilisust, mis tundub eriti avalduvat selles uues kunstis, mis väärusuliselt traditsiooni ja sündsust põlgab. Hieronymus jääb üksi oma usus, kuid näiliselt võidutseb, vähemalt oma peas näeb ta ketserite hävingut.

Vastuoksa Hieronymuse tegelaskujule, armastab Hr. Friedemann elu. Ta armastab armastust ennast ja viletsust, ebaõnne ja õnnetust, samamoodi, nagu kõike muud, temas on budistlik meelerahu, mida ei riku miski. Siiski sooritab ta enesetapu.

Mann ütleb, et kirjanik on inimene, kelle jaoks kirjutamine on raskem, kui teiste inimeste jaoks. Samamoodi on tema üksiklane inimene, kes märkab rohkem, elab detailsemalt, kui tavapärane inimene. Tema tundmused, mida ta harva suudab sõnadesse valada, on sügavamad, kui inimesel, kes joviaalselt ennast väljendab. Hr. Friedemann kipub rohkem armastust leidma kurbuse vastu, sest see on sügavam, kui triviaalne „ah, kui kena, kui kaunis ja imetabane!”.

Kui tänapäeva inimesele jõuavad kirjutamise ajal pidevalt postkasti e-kirjad sõnumitega „I want to f*ck you”, ja ta neile oma küllastunud maailmas vähe tähtsust omandab, siis Manni Friedemann on nii vastuvõtlik, et hukkub, kui mõistab, et Gerda von Rinnlingeni sõnad on vaid pettus mõeldud tema eksituseks, tema üle naermiseks.

„Tonio Kröger” jätkab Friedemannis pooleli jäänud teemat ja seab kunstifilosoofia taustal fookuse (ühepoolsetele) kiindumistele, mis meid kogu eluks saatma jäävad. Kröger ütleb, et kunstnik on juba varasest noorusest peale ära märgitud, ta vaatab elu kõrvalt ja kirjeldab seda, kasvõi väsimuseni, aga ta ei oska sellest ise osa võtta.

„Kevad on kõige hirmsam aastaaeg,” ütleb Mann. Kevad on see eluind, soov kogeda, nautida elamusi ja elu väikeseid flirte, mille kunstnik peab lahti ütlema. Manni kunstnik ei ole Oscar Wilde, kes kõnnib uhkeldavalt tänaval, ta on kui kummituslik vari, mis omandab piirjooned vaid kokkupuutel paberiga. Kröger ei arene lineaarselt täiuse poole, vaid muutub ainult tavalisemaks, mõtleb maailma enda jaoks arusaadavamaks ja lepib sellega.

Kaugel põhjamaal on nad loonud süsteemi, mis on nii ebaefektiivne, et inimesed töötavad hommikust õhtuni ilma sellest rõõmu tundmata. Nad ei võta aega oma lähedaste jaoks, neil ei olegi neid. Ja eluasemetki ei ole neil endal, nad võtavad selle suurelt kuningalt ja orjavad talle tasumiseks terveid põlvkondi. Oma eluaset kaitsevad nad nii kiivsalt, et ei sina, mina, ega naaber ei tohi sinna suvalisel ajal sisse asutada, vaid peab ikka ukse taga kelladega kolistama või lausa kaugelt ette teatama.

Õpiobjektide põhiküsimus on: kas õpiobjektid on efektiivsem õppevahen, kui traditsionaalsed lineaarsed meetodid, nagu raamat? Kas ta on vajalik lisaabina?

Ma mäletan, et 12 aastaselt dominikaani vabariigis ma armusin banaanimüüja tütresse. Mõtlesin, et jätan vanemad maha ja lähen ja abiellun selle tüdrukuga.

Oleks tore, kui igaüks kirjutaks omaenda raamatut. Mitte sisutühja blogi, vaid raamtut, kuhu panna enda jaoks olulisemad mõtted. Ja siis inimesed loeksid üksteisele neid raamatuid selle asemel, et niisama möliseda.

Ma olen väsinud inimeste igapäevasest tühjast lobast ja iniestest, kes kõige üle virisevad, kõige probleemi näevad. Sama, ma ei oskaks öelda, mis on see tähtis, millest siis inimesed rääkima peaksid.

Väärtkirjandus on samuti vaid intelligente meelelahutuse viis.

Igaühel on võimalus hommikuti jooksma minna, kuid see ei tähenda, et paljud seda teeksid. Ma arvan, siin on õige koht tuua sisse mõiste õpimugavus. Ma isiklikult olen väga laisk ja mugav inimene.

In September 2006 For an Estonian literature class with Neeme Põder at Tallinn Old Town College.