Üksi

Üksi.

Hommik. Tere iseendale. Sabaga lupsu, et vesi liikuma lüüa. Oh sa pagan... Mind valdab õud. Olen kinni.

Nafta katab mu saba ja uimed. Huilatan nähes, et mu kaaslased siplevad tumedas massis.

Hiljem...

On alles kolmas päev. Ma olen kurnatud. Päike teeb nahale haiget. Uimed kärbuvad. Lihased atrofeeruvad... pole enam kaua jäänud.

Ma olen lõksus. Pean saama välja, karjun, pean saama välja! See on võimalik. See peab olema võimalik! Ma ei kavatse surra liikumatussesse!

Kuid oh ei, oh ei... ma ei suregi liikumatusesse. Ma suren nälga, vajadusse info järele. Ma vajan kedagi. Ükskõik keda. Ma ei suuda olla enam üksi. Ei suuda enam...

Solksutan ahastuses saba nafta kleepuvas keedises. Üritan liigutada uimi kuigi ma neid enam peaaegu ei tunnegi. Ületöötanud aju annab järele. Kustun. Ehk siiski näen veel homset?

Päike tõuseb. Juba kaks päeva on vaikus. Üleeile ööpimeduses andis viimne hääl järele. Jäi vakka. Kõik jäi vakka....jättes mind üksi.

Nutan. Enam ma ei maga. Ma olen selleks liiga väsinud. Ma isegi ei tunne enam ahastust. Olen vaid kurb oma vendade üle. Olen praktiliselt alla andnud.

Viimane katse. Halloo! Halloooooo! Siis enam ei jaksa. Surun läbi hammaste viimase oige: Halloo? Vaikus... Ja valgus kustub.

Viimane vaal on surnud.

Kirjanduse tund, veebruar 2003.