Härra Internet

Veljo Haamer (40) on Eesti internetiseerimist vedanud 5 aastat. Tänaseks on Eestis üle tuhande avaliku traadita leviala ja personaalne wifi leviala tuleb kaasa iga uue Internetiühendusega.

Kohtume Veljoga kohvikus Mademoiselle, sest tema sõnul on seal linna parimad koogid. „Siin või Kehrwiederis – mõlemas on head koogid,” ütleb ta. Maiasmokaks ta ennast ei tunnista, kuid mõlemal kohtumisel asume esmajärjekorras just koogi kallale. Peale juuakse troopilise nimega teed.

Veljo on rõõmsameelne ja entusiastlik, viskab nalja. Kuid ükskõik mis otsast me juttu ei alustaks, keerdub vestlus lõpuks alati Internetiteemadele. Tuntavalt on see tema jaoks kõige tähtsam teema. Veljo ütleb, et Internet on XXI sajandi elekter. “See mõjutab kogu ühiskonna arengut tervikuna: tootmist, tarbimist, hariduselu ja elanikkonna paiknemist. Kinnisvara väärtust tõstab Internetiühenduse olemasolu linnas, nüüd aga juba eriti maal.”

Isiklikust kogemusest tean, et linnas saan tasuta netti kohvikutes, koolides, parkides, haiglates, tanklates ja pea igalpool mujalgi, kuid Veljol on mulle üllatusi: „Sellest aastast on meil traadita Internet Tallinn-Tartu bussiliinil. Märtsis stardis ka Euroopa esimene rahvusvaheline wifi buss Tallinna ja Riia vahel. Ühendusse on pandud Tartu rong ja kogu elektriraudtee süsteem, samuti saab netti Tallinki laevades ja varsti ka Saaremaa praamides.”

Mulle saab selgeks, et Internet on varsti tõesti pea igalpool. Veljo sõnul aga ei ole küsimus enam selles, et Internet oleks olemas – probleem tekib siis, kui teda ei ole, pole tähtis kas maal või linnas. “Kasutaja jaoks on Internet saamas sama iseenesestmõistetavaks kui elekter.”

“Lõppkasutaja jaoks ei ole oluline, kas ta saab ühenduse läbi WiFi, WiMax, UMPTS, 3G, UMTS-TDD, GPRS, HSDPA, EDGE (erinevad tehnoloogiad) või muu keerulise nimega ühenduse. Kasutaja jaoks on tähtis, et tal oleks ühendus. Tehnoloogiast jääb sõltuma see, kas ühendus on kiire või natukene aeglasem.”

Eesti edusammudest on viimaste aastate jooksul teinud dokumetaalfilme võttegrupid Prantsusmaalt, Ameerika Ühendriikidest, Lõuna-Koreast ja Saudi Araabiast. „Tavaliselt nad võtavad minuga üle emaili, viimasel ajal ka üle Skype ühendust… ja kuna Eestis on Internetil nii tähtis koht, siis tahetakse alati teha lõik ka traadita Interneti kohta.”

BBC NEWS, CNET ja teised uudistekanalid nimetavad Veljot evangelistiks. Tehnoloogiaringkondades on Veljost saanud omamoodi Eesti Interneti maskott. Tema esinemised konverentsidel on toonud mujal rohkem kuulsust, kui Eestis: märtsi e-valimiste kohta käisid ajakirjanikud tema käest uurimas nii Londonist, Berliinist, Moskvast kui ka San Franciscost, kuigi tal e-valimiste elluviimisega otsest seost ei olnud.

Traadita Internet sai Veljo põhiliseks huviks alates sellest, kui ta viie aasta eest New Yorkis käis. „Aastal 2002 avati Bryant Parkis otse südalinna keskel, rahvusraamatukogu taga esimene traadita Internetiga park,” jutustab ta. Oma sõnul oli tal õnne olla just õigel ajal õiges kohas. “Ma nägin kohe, et sellest tehnoloogiast saab tulevikus midagi äärmiselt olulist.”

Jutuajamise jooksul heliseb telefon mitu korda. Veljo vabandab ja võtab vastu. Keegi Lääne-Virumaalt küsib, kuidas ta endale turismitallu Interneti saaks. Veljo lubab leida vajaliku kontakti ja tagasi helistada. „Meil on üle Eesti igas maakonnas oma eksperdid ja kontaktisikud, kes saavad kohapeal inimesi aidata ja nõu anda. Levialade hulk on nii kiiresti kasvanud, et mul ei ole enam võimalik ise igalpool kohal käia,” selgitab ta. Siiani on Veljo ise külastanud kõiki Eesti avalikke levialasid. Paljusid mitu korda.

Veljo sõidab mööda Eestit ringi vanaaegses maasturis, mida ta nimetab hellitlevalt „traktoriks”. Kui muus on ta selgelt edumeelne ja arengut otsiv, siis muusikamaitse kohapealt ütleb ta, et peale 80. enam head muusikat tehtud ei olegi. “Mulle meeldivad AC/DC, Electric Light Orchestra, U2 vanemad lood.” Suurimaks lemmikuks on aga Depeche Mode, mille järgi tuttavad teda üle Eesti tunnevad. Seda muidugi alles peale tema kuulsust, kui härra Internet.

Niipea kui esimene kõne jõuab lõppeda, tahab teine helistaja teada, kas Veljo saaks teda aidata ühendusega Läti piiri ääres. „Mammi käib Lätis poes ja vaatab läti telekanaleid, aga Internetti neil seal ei ole,” naerab Veljo. „Kõige toredamad ongi taolised kohtumised, ma üritan alati nende inimeste isiklikult kokku saada. Me ei küsi nende käest kunagi tasu, kuid alati tahavad inimesed kuidagi tänada.” Aastate jooksul on Veljo saanud vanaemade käest moosipurke ja retseptikogumeid. Vanaisad patsutavad õlale ja turisimitalud pakuvad tasuta öömaja.

Veljoga hüvasti jättes jääb mind kummitama üks tema prohvetlik lause: „Inimesed ei mõtle veel sellele, kuid varsti see kõik ongi traadita.”

– Kris Haamer, Tallinn

Koolis antud ülesanne oli kirjutada lugu ajakirjanduslikus võtmes, mida ka tegin, kuigi tegemist on minu isaga. :)